Loodusharidus Tallinna loomaaias: ajaloost tänapäeva

Tallinna loomaaed peab oma sünnipäevaks 1939. aasta 25. augustit, mil Kadriorus avati pidulikult Väike Zoo kui riiklik loomaaed. Tänavu, aastal 2020 täitus meie loomaaial 81. tegutsemisaasta. Tähistasime seda 25. augustil järjekordse loodushariduspäevaga nagu juba tavaks on saanud. Õhtupoolikul aga kogunesid loomaaia Rebasemäe piknikuplatsile rõõmsale kokkusaamisele mõnikümmend endist ja nüüdset loodusharidustöötajat ning omal ajal ja praegu ringitööst osa võtnud ja võtvat loodushuvilist, et oma kunagiste kolleegide, õpetajate ja kaasõpilaste ning tänaste noorte loodusharidustöötajatega tähistada 40 aastat järjepidevat loodushariduse andmist Tallinna loomaaias, jagada kogemusi ja meenutada olnut – seda, kuidas 1980. aastal alanud ja tänaseni katkematult kestev loodusringitöö loomaaias alguse sai.

Kokkutulnuid oli vaid mõnikümmend seetõttu, et kevadel maailma ehmatanud koroonapandeemia loomaaia loodusharidussündmust väga suurelt tähistada ei lubanud.

Aga alustame siiski päris algusest ja püüame vaadata nii kaugele kui olemasolevad arhiividokumendid ja loomaaia kauaaegsete töötajate mälestused veel küünivad. Siin on suuresti abiks Piret Mäeniidu poolt 2014. aastal loomaaia 75. juubeliks koostatud raamat „Loomaaia jäljerajad“. Tallinna loomaaeda üle nelja aastakümne juhtinud Mati Kaal on seal kinnitanud, et elusa looduse tundmise kultuuri olulisusest hakkasid mitmed kultuuritegelased kõnelema juba Eesti Vabariigi algusaastatel [2: 38]. Loomaaia rajamine, mida 1920. aastal hoolega ajakirjanduse veergudel, haritlaste seltskonnas ja ka ametiasutustes arutati, oleks eriti tarvilik loomade tundmaõppimiseks, kes ei oota metsas ühe koha peal ja on seega raskemini jälgitavad kui taimed.

Loomaaia asutamise mõte sai uut hoogu 1930. aastatel. Ajalehes Uus Eesti ilmus 1936. aasta 31. jaanuaril programmiline üleskutse „Vajame loomaaeda“, kus sõnastati selgelt ja kokkuvõtlikult loomaaia vajalikkuse põhjused. Neist esimene oli tõdemus, et elava looduse tundmine on Eestis väga halval järjel. [1: 28]

Metsloomade näituse suurt pedagoogilist tähtsust rõhutas omaaegne loodushoiu ja turismi instituudi direktor Peeter Päts, kelle initsiatiivil toimusid ettevalmistused ja ka tegelik töö 25. augustil 1939. aastal avatud Väikeses Zoos. Vajadust teha ulatuslikku loodusteaduslikku kasvatustööd toonitas üks Eesti looduskaitseliikumise pioneere, Eesti esimene looduskaitse inspektor ja üks aktiivsemaid loomaaia asutajaid Gustav Vilbaste.

Esialgu kulus noorukeses loomaaias kogu aur loomkoosseisu täiendamise, loomadele elutingimuste loomise ja loomapidamise kogemuse omandamise peale. Ent juba 1940. aasta 21. juuni Päevalehes teatas Gustav Vilbaste, et loomaaias on läbi viidud loomanimede eestindamine, nii et kõik välismaalt pärinevad loomad, kes seni olid kandnud võõrapärast nime, on ümber ristitud eestipärasteks.

Mis seegi muud oli, kui eestikeelse loodushariduse edendamine. Ja mine tea, kuidas meie omamaine loodusharidus oleks edasi arenenud, kui vahele tulnud ajaloosündmused – teine maailmasõda – poleks pausi tekitanud.

Siiski tasub tähele panna, et Eesti kutsekogude keskliidu peaosakond Puhkus ja Elurõõm korraldas ajalehe Eesti Sõna 1943. aasta 15. aprilli artikli teatel ekskursioonilist tööd loomaaias [2: 78]. Huvi oli, ka rasketel aegadel.

Sõjajärgsed rasked aastad. Pärast teist maailmasõda tundus uue korra maaletoojatele Tallinna loomaaia inim- ja loomväärseks taastamise teema nii ideetühine ja tähtsusetu, et sellesse ei peetud vajalikuks panustada ei raha- ega inimressurssi, kirjutab Piret Mäeniit „Loomaaia jäljeradades“ [2: 80]. Olukorda ilmestab hästi asjaolu, et sõjajärgse 15 aastaga vahetus 10 direktorit.

Nagu vahetusid juhid nii kõikus ka loodushariduse kvaliteet. Ometi püüti loodusharidust edendada. 1947. aasta 10. oktoobril asutati loomaaia juurde noorte naturalistide ring, mille eesmärk oli äratada noortes huvi zooloogia vastu ja kasvatada neid loomadest lugupidamise vaimus. Alguses juhendas õpilasi zootehnik ja direktori kohusetäitja Georg Merisalu.

1950. aastal lisandus loomaaia isikkoosseisu ekskursioonijuhi ametikoht ja otsemaid elavnes ka noorte naturalistide tegevus. Ekskursioonijuhi ja noorte naturalistide ringi juhina asus tööle Miralda Josephson (Joosepson), kellest aastatel 1952–1953 sai loomaaia direktori asetäitja.

14. novembril 1952 asutati ENSV vabariiklik noorte naturalistide jaam, mis koondas loodushariduslikud tegevused ühe katuse alla ja loomaaias kohapeal tehtav ringitöö soikus.

Viiekümnendatest aastatest, täpsemalt 1957. aastast, on loomaaia arhiivis säilinud ainult üks foto noorest Valve Ernitsast, kelle õlal on valge tuhkur. Mälestusi napib, kas oli tegemist ekskursioonijuhiga või panustas ta ka õpilasringide töösse.

Tallinna loomaaia raudvara ja staažikaim spetsialist Anne Saluneem (neiuna Aabreldaal) jõudis loomaaeda tööle just naturalistide jaama kaudu: 1963. aastal osales ta 12-aastase tüdrukuna botaanikaringis (loomaringis ei olnud vaba kohta) ja saadeti suvepraktikale loomaaeda barjäärivahesid rohima, kus ta tundis ära oma tõelise kutsumise: loomadega tegelemise. Fotol on Anne Aabreldaal 1967. aasta detsembris juba loomaaia töötajana koos kahe noore ilvesega.

Huvitegevuse kaudu on loomaaeda tööle jõudnud ka mitmed teised noored ja tublid spetsialistid.

Loomaaia kollektsiooni täiendamise, uue asukoha väljavalimise ja kolimise ettevalmistamise tuhinas aastatel 1962–1979 polnud loomaaednikel endil mahti laialdasemat loodusharidustööd korraldada, juhatati üksnes ekskursioone. Ometi mõttest ei loobutud ja ka vajadus oli olemas, mis nähtub kasvõi arhiivis säilinud loomaaiatöötajate kirjavahetusest õpilastega loomade hooldamise ja kasvatamise küsimustes alates 18. jaanuarist 1978 kuni 18. veebruarini 1983 [3].

Ringitegevus taas käima. 1980. aasta jaanuaris tuli ENSV noorte loodusesõprade majast (naturalistide jaam oli selle aja peale juba kolmandat korda nime muutnud) loomaaeda lektor-ekskursioonijuhiks tööle pika pedagoogikogemusega Ivi Uudelepp (Ivi oli Tartu riiklikus ülikoolis omandanud kutse geograafia õpetaja bioloogia õpetamise õigusega). Toonane direktor Mati Kaal võttis Ivi tööle tingimusel, et ta taastab ringitegevuse loomaaias. Ivi sõnul oli see hea tingimus, sest lasterühmad olid tal loodusmajas töötades olemas, õpetajatöö südamelähedane ja loomaaed lastele niikuinii juba meelispaigaks kujunenud.

Samal aastal (1980) kinnitati Tallinna loomaaia loomasõprade ringi põhikiri [4] ja Ivi alustas ühe, hiljem kahe ringiga tööd Mäekalda tänava loomaaia kitsastes oludes. 1983. aastal, kui loomaaed oli kolinud Veskimetsa asumisse, hakkasid loomasõprade ringid koos käima Haabersti ristmiku juures asunud kunagises Haabersti algkooli majas, mis oli ümber ehitatud loomaaia kontoriks.

Kui paranesid ringitöö võimalused – Haabersti kontoris oli ringitöö tarbeks koguni oma õppeklass – siis täienes ka loodushariduse andjate seltskond, lisandus uusi kõrgharitud ja/või praktilise loomapidamistöö kogemusega spetsialiste. Lektor-ekskursioonijuhtidena asusid tööle Liivika Rebane, Marika Hiob ja Diana Jensen.

Fotol on nooruke Tartu riikliku ülikooli bioloogiharidusega ringijuht Diana Jensen 1985. aastal ringilastele loomaaia Haabersti kontori õppeklassis tundi andmas.

Ringijuhtidena töötasid nii osakonna juhataja Ivi Uudelepp ise kui ka metoodikud Georg Aher, Heli Heidemann ja praktiliselt loomapidamistöölt üle tulnud zootehnik Dagmar Saareväli. Individuaalõppele võtsid huvilisi noori teadurid-terioloogid Andrei Miljutin ja Uudo Timm. Vene keelt kõnelevate ekskursioonijuhtide ettevalmistamisega tegi venekeelse Õismäe keskkooli baasil algust Ivi Uudelepp. Hiljem lisandusid vene õppekeelega ringid, mida juhendasid Eesti noorte loodusmaja taustaga ringijuht Svetlana Miljutina ning zoosemiootik ja parasitoloog Aleksei Turovski.

Loomasõprade ringides osales nüüd juba mitu vanusegruppi õpilasi.

Loomasõprade ringi õpilase tõotuse tekst, mille koostöös metoodikutega pani kokku Ivi Uudelepp:
Mina, loomasõprade ringi noor liige, tõotan alati hoida, kaitsta ja armastada kõike elavat millimallikast elevandini. Luban, et minu nähes ja minu käe läbi ei juhtu halba ühelegi loomale, nii looduses kui ka meie loomaaias. Tahan teada saada ja tundma õppida kõike ja kõiki, mida pakub meile loodus oma lõputus mitmekesisuses. Tahan saada väikesest loomasõbrast suureks looduse mõistjaks.

Tallinna loomaaiaga tihedalt seotud kunstnik-animalist Sándor Martin Stern joonistas ja kujundas ilvesekutsikat kujutava loomasõprade ringi logo (loomaaia tunnusloomaks on teatavasti ilves) ja hakkas alates 1984. aastast juhatama loomaaia kunstiringi, õpetades loomi nägema ja paberile püüdma üle 25 aasta järjepanu. Tema käe alt on sirgunud mitmeid põlvkondi looma- ja kunstihuvilisi, paljudest neist on saanud elukutselised või harrastuskunstnikud, animalistid.

Algusaastate noortel loomasõpradel oli ringitundides eriti põnev koos käia, sest vahel sai vahetult kokku puutuda väga eriliste elukatega – loomaaia titetoas lutipudeliga üles kasvatatud loomapoegadega. Loomasõprade ringide avaaktuse peakülaliseks 1986. aastal oli tiigrikutsikas Tany

Loomadega käidi toona sageli ka koolides loenguid pidamas.

1987. aasta ringide õpilaste jõulupeol loomaaia Haabersti kontori saalis on pildile jäänud ka Ivi Uudelepp ise koos Mati Kaalu ning kaastöötajast ringijuhi ja metoodiku Heli Heidemanniga

Veskimetsas. Kui loomaaed oli kolinud Veskimetsa asumisse, kus kontorihoonena sai kasutada Haabersti vana koolimaja, paranesid ühtlasi võimalused täiendada ja talletada loomaaia raamatukogu ning teha see lugejatele kättesaadavaks. 1985. aastal oli erialase kirjanduse fondis juba 7000 ühikut [2: 139]. Tööle oli võetud tõlk-toimetaja-raamatukoguhoidja Tiiu Viires, kellest kujunes pea kolmeks aastakümneks asendamatu abiline hariduslike ja ka muude tekstide järje peal hoidmisel.

Loomaaia 50. juubeliks 1989. aastal valmis loodushariduslik diapositiivikomplekt, üllitati paarisajas eksemplaris esimene eesti- ja venekeelne loomaaia infoleht, milles loomaaia spetsialistid jagasid populaarses vormis lemmikloomade pidamise õpetusi, ning Georg Aheri sulest ilmus loomaaia asukaid tutvustav raamatuke „Tallinna Loomaaed. Juht“, mis tõlgiti saksa, inglise ja vene keelde.

1991. aastal avati loomaaia idavärava lähistel Veskimetsa veeres eraldatud vaiksel välul laste loomaaed: koht, kus sai uudistada, paitada ja ka toita sõbraliku loomuga kodu- ja lemmikloomi. Mati Kaalu sõnul rajati ametlikult tsiviilkaitse evakuatsiooniväljak, kuna peale majanduslikult läbi kukkunud Moskva olümpiamänge oli Nõukogude Liidus mitmeks  aastaks keelatud igasugune spordi- ja kultuuriasutuste ehitamine. Esialgu töötas laste loomaaed ainult suvekuudel, sest asupaigas puudusid nii vesi kui elekter.

Esimesel fotol on
25. augustil 2001
laste loomaaia
10 aasta juubelile
kogunenud looma-
aednikud:

Alates selle sajandi algusest sai loomaaias looduharidustööd tegema hakata asjaomase nimega osakonnas. Aastaid info- ja reklaamiosakonna nimetuse varjus lapsi harinud spetsialistid kuulusid nüüd loodushariduse ja avalike suhete teenistuse nimekirja ja töö jätkus aina suurema hooga. Üllar Rammuli juhtimisel ja Mati Kaalu tulevikupilti silme ees hoides pandi alus loomaaia loomasiltide ja -stendide kontseptsioonile, üllitati trükiseid, alustati zookooli ja nutiprojektidega, arendati e-loomaaeda, jagati teadmisi ekskursioonidel ja loengutel ning muidugi jätkati ja laiendati loomasõprade ringide tegevust kuni Haabersti kontori võimaluste viimase piirini.

Loomasõprade ringide eesmärgiks on kasvatada lastes loodusearmastust, anda põhjalikumaid teadmisi loodusest kogu tema mitmekesisuses, loodust ja keskkonda ähvardavatest ohtudest ning loomaaia osast nende lahendamisel. Ringitunde täiendavad õppekäigud loomakollektsiooniga tutvumiseks, lisaks on võimalik uurida koljusid, skelette, loomanahku ja palju muud põnevat. Võimaluste piires tehakse ka praktilisi töid: käitumisvaatlusi, puuride sisustamist, loomade elukeskkondade rikastamist, tööd mikroskoobiga.

Tuleb rõhutada, et loomasõprade ring ei ole ainult loomapatsutamise ring, kuid õppimine ja arusaamine sünnivad ikka käe ja tunnete kaudu, sestap suheldi loomadega igal võimalusel, meisterdati ja ehitati, kirjutati referaate ja tehti ettekandeid, käidi matkamas ja Eesti loodust tundma õppimas või uudistamas lähiriikide loomaaedu.

Uus hoone, uued võimalused. 2014. aastal sai valmis keskkonnahariduskeskus loomaaia lääneväravas, ligi 3000-ruutmeetrine ehitis, mis läks maksma üle 4 miljoni euro [2: 146]. See oli suure unistuse täitumine. Nüüd sai loomaaed hakata pakkuma loodus- ja keskkonnaõpet alates lasteaialastest kuni täiskasvanuteni. Keskuses on õppeklassid, labor, suurem hoidla raamatute tarbeks, audio-visuaaltehnikaga varustatud auditoorium seminaride ja konverentside korraldamiseks ning filmide näitamiseks, lisaks avarad näitusepinnad ja õuesõppe võimalused ning aasta ringi tegutsev laste loomaaed.

Veskimetsa asumis paiknev loomaaed on noortele loodus- ja loomahuvilistele tänuväärne keskkond. Peale põnevate elukate maailma eri paigust saab siin uudistada ka liigirikast ja huvitavat Veskimetsa laialehist salumetsa koos looduskaitsealuse jääaja jäänuki kivikülviga. Veskimets, mis nõukogude ajal oli Harju rajooni kohaliku tähtsusega looduskaitseala, on nüüd alates 2020. a märtsist kuulutatud vääriselupaigaks. Loodusliku metsa mitmekesisuse tutvustamiseks on Veskimetsa rajatud vabaõhu püsinäitus. Linnaga ümbritsetud loomaaias tasub tähele panna teisigi metsatukki, rohealasid ja veesilmi oma loodusliku loomastiku ja taimestikuga. Nagu toonitab loomaaia direktor Tiit Maran: „Loomaaed on saareke elurikkust linnakeskkonnas. Ikka ja jälle uus, igaühele avastamiseks“.

Mati Kaal teab, et: „Lapsest, kes on maast-madalast lävinud loomadega, saab inimene, kes mitte üksnes ei armasta loodust, vaid tunneb aukartust igasuguse elu ees“ [2: 305].

Üks esimesi ringilapsi Liisa-Ly Pakosta on loomaaia ringitöö algusest meenutanud, et seletati ära loomaaia toimimispõhimõtted ja loomadega koos eksisteerimise filosoofia. Ta jätkab: „Alaealistel lubati tänuväärselt teha jõukohast, ent siiski päris mis päris tööd. [—] Lisaks ringiõpetajale juhendasid lapsi vastavalt oma erialastele oskustele kõik loomaaia töötajad“. Loomasõprade ringis veedetud ajale tagasi vaadates leiab ta: „Loomaaia loodussõprade ringis õppisin süvenemist ja kannatlikkust. Õppisin austust elu vastu, elusolendite eest hoolitsemist, nendega suhtlemist, enesekaitset ja meditsiini algtõdesid. [—] Bioloogi minust ei saanud, aga looduse- ja loomaarmastaja küll“ [2: 299–302].

Piret Mäeniit on raamatus „Loomaaia jäljerajad“ kenasti kokku võtnud loomaaias pakutava loodushariduse olemuse: „Loodushariduse eesmärk, nagu toonitavad kõik selle pakkujad direktorist metoodikute ja ekskursioonijuhtideni, ei ole ette valmistada elukutselisi biolooge, vaid pakkuda teadmisi ja arusaamist loodusest, mis on kasuks igaühele ja igal elualal. Et elu oleks inimväärne ja maailm parem ning ilusam“ [2: 292].

Kunagine ringilaps Helen Nuudi meenutab: „Oli äärmiselt soe tunne näha neid kogemustega tegijaid, kes mind nooruses nii palju mõjutanud on ja kes siiani nii särtsu ja uudishimu täis on. Kõik see, kui hea meelega läksin igal nädalal loomasõprade ringi ja kui toredad olid suved Dagmari, Juta, Lada, Liivi ja paljude loomadega vanas laste loomaaias – kõik see ja paljud muud positiivsed mälestused tulid taas meelde“.

Loodusharidus jõuab loomaaias külastajani stendide, siltide, interaktiivsete vahendite, näituste, trükiste, iseseisvate loomavaatluste, ekskursioonijuhtide, lektorite ja meedia kaudu. Sügis- ja kevadpoolaastal töötavad huviringid, suvel korraldatakse huviringide õpilastele õppelaagreid ja koolivaheaegadel linnalaagreid, võetakse ette matku Eestimaa põnevatesse piirkondadesse. 2001. aastal näidisprojektina alustanud zookool annab koolidele võimaluse korraldada loodusõpetuse, bioloogia ja geograafia tunde loomaaias. Keskkonnahariduskeskuses saavad senisele teadmistepagasile lisaks tänuväärseid tarkusi nii eel- kui ka põhikooli lapsed, gümnasistid, üliõpilased ja loodushuvilised täiskasvanudki, kelle nüüdsetest ja tulevastest otsustest oleneb kõige elava käekäik ja saatus.

2020. aasta sügispoolaasta loomaaia keskkonnahariduskeskuses
• 6 õppeklassi
• 18 huviringi eri vanuserühmadele
• 15 juhendajat
• 213 ringitöös osalejat vanuses 4–26 aastat
• ringitöö toimub kõikidel nädalapäevadel, v.a pühapäev
• zookooli töölehed pakuvad iseseisvat õppimisvõimalust erinevatele kooliastmetele ja lasteaedadele
• riiklikku õppekava toetavaid keskkonnahariduslikke õppeprogramme kõikidele kooliastmetele ja lasteaedadele viidi septembris-oktoobris läbi 144, novembris 65. Koolidele on välja pakutud 16 teemat, lasteaedadele 5 teemat
• õppetöö toimub eesti ja vene keeles
• laste loomaaed võtab külalisi vastu puhkepäevadeta kogu aasta ja pakub nii lastele kui ka pere ülejäänud liikmetele võimalust vahetuks ja juhendatud suhtlemiseks kodu- ja lemmikloomadega
• loomapäevad ja teemapäevad, infotunnid, filmiõhtud, loengud, seminarid, töötoad, ekskursioonid, laste sünnipäevad, liigisildid ja -stendid, viidad, loomaaia uudised, ühisprojektid, raamatukogu täiendamine, loovtööd ja disain, näitused, joonistusvõistlused, mälumängud, täiendõpe jne

Väljavõte Tallinna loomaaia arengukavast aastateks 2020–2038: „Meie poolt pakutav loodusharidus peab tänu loomuliku loodusliku keskkonna olemasolule lähenema loodusharidusele laiemalt, kui seda tavapäraselt loomaaedades tehakse. Loomaaia loodushariduskeskus on ainuke omalaadne Tallinnas, mis tähendab, et meil on võimalik pakkuda elamusi ja teadmisi, mis tekivad loodusliku keskkonna ja unikaalsete väljapanekute sünergiast.“

Tallinna loomaaia missiooniks on hoolida kõikidest eluvormidest, aidates kaasa loodushoiule, parandades loomade heaolu ja panustades üha enam loodusharidusse, et aidata kõigil hoolida.

Viited:
1. J. L. 1936. Vajame loomaaeda. – Uus Eesti, 31. jaanuar.
2. Mäeniit, Piret 2014. Loomaaia jäljerajad. Tänapäev, Tallinn.
3. Tallinna loomaaia arhiiv: TLA.R-10.4.291.
4. Tallinna loomaaia arhiiv: TLA.R-10.4.317.

Avatud

  • Kassa
    9-17
  • Siseekspositsioonid *
    10-18
  • Laste loomaaed
    10-19

Siseekspositsioonid on esmaspäeviti suletud. Loomaaia territooriumil saab jalutada kuni kaks tundi pärast kassade sulgemist.

Kuidas tulla

Paldiski mnt. 145 – põhjavärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Zoo)
Vabaduse väljakult buss nr. 22, 41 ja 42 (peatus Zoo)
Balti jaamast bussid 43, 41 ja 21 (peatus Zoo)

Ehitajate tee 150 – läänevärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Karikakra või Nurmenuku)
Balti jaamast buss nr. 43 (peatus Zoo, Karikakra või Nurmenuku)
Bussid nr. 10, 12, 16, 26, 26A, 27, 28, 45, 46, 61 (peatus Meistri)

Kaart

Kontakt

E-R kl 8-16 tel +6943 300; Hädaabi: 512 69 65
zoo@tallinnzoo.ee

Ehitajate tee 150/Paldiski mnt. 145
Tallinn 13522, Estonia

Tagasiside