Tallinna loomaaed kinkis Mati Kaalule nimelise pingi

Tallinna loomaaia kauaaegse direktori Mati Kaalu 75. sünnipäeva puhul avati neljapäeval, 3. juunil jääkarumaja lähedal pidulikult Mati Kaalu nimeline pink. Mati Kaalu olid õnnitlema kogunenud paljud tema endised, nüüd juba pensionipõlve pidavad töökaaslased, aga ka praegused loomaaednikud ja head sõbrad.

Loomaaia direktori Tiit Marani õnnitluskõne järel aitas pingilt katte maha võtta kirjanik Karl Martin Sinijärv, kellele kuulub pingi kinkimise idee. Õnnitluste ja toredate seikadega koos töötamisest võtsid sõna loomaaia huviringide tegevusele aluse pannud Ivi Uudelepp, Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku ülemarst Aleksandr Semjonov, loomaaia kauaegne töötaja Anne Saluneem ja endine kolleeg zooloog Uudo Timm.

Jääkarude eluaseme juurest, mille valmimise käimalükkamine jäi Mati Kaalu direktoriks oleku aja viimaseks suuremaks tööks, liiguti edasi Veskimetsa asumisse kolinud loomaaia esimese suurehituseni, 1989. aastal valminud paksunahaliste majani. Siin sai just täna nelja-aastaseks esimene Tallinna loomaaias sündinud teravmokk-ninasarvik, kel nimeks Kibeta.

Mati Kaal omanimelisel pingil | foto: Inari Leiman

Tallinna Loomaaia direktori Tiit Marani õnnitluskõne

Armsad sõbrad!

Olen võtnud endale üle jõu käiva ülesande – rääkida ammendavalt Matist ja tema tegemistest. Tean, et see on lootusetu ettevõtmine, seetõttu palun ette juba vabandust kõigi lünkade ja unustamiste pärast. Loodan, et täidate need omapoolsetes sõnavõttudes.

Täna on 3. juuni, ilm on tõesti imeilus, lausa loodud toredateks sündmusteks. Üks selline tore sündmus juhtus 75 aastat tagasi, kui Tallinnas sündis poisslaps, kellele nimeks pandi Mati. Tõsi, ta ei jäänud linnapoisiks vaid veetis oma lapsepõlve Saaremaal, Pöide vallas. Minuni jõudnud juttude järgi oli ta juba siis ilmselgelt „linnukesega“. Tundis huvi igasugu pisimutukate ja elukate vastu. Samamoodi kui paljud teisedki teada-tuntud looduse eest seisvad inimesed oli ta varakult nakatunud looduse imesse ja sellest pole ta kunagi lahti saanud. Legend on (aga legendidel on alati sügaval tõepõhi), et see varakult külge jäänud linnuke tõi ta Saaremaalt Tallinnasse õppima, et looduse lugu teada saada. Sellest ajast meenub mulle mu vanaema Hell Marani, kes toona juhtis Tallinna Loodusmuuseumi, räägitu. Ta mäletas hästi seda avala rõõsa näoga poissi, kes siis muuseumi tuli ning maapoisiliku julgusega teatas: “ Tere, ma tulin siia teie kollektsioonidega tutvuma.“ Olid ajad …    

Nagu teada asutati Tallinna Loomaaed 1939. aastal vahetult enne suurt sõda. Sõjajärgne segadik kestis kuni 1961. aastani, mil Karoly Stern sai loomaaia direktoriks ning alustas ebamäärasest asutusest klassikalise loomaaia loomist. Tema järel loomaaia juhtimise 1975. aastal üle võtnud Mati Kaal oli Karoly töö jätkaja, kuid mitte ainult. Ta võttis suuna tänapäevase loomaaia loomise poole, mis päädis esmalt loomaaia ümberkolimisega Kadrioru veerelt Mäekalda tänavalt Veskimetsa asumisse ning seejärel  selle arendamisega vaatamata kõigile raskustele. Mati Kaalu ajajälg direktorina loomaaias on 41 aasta pikkune – s.o üle poole loomaaia nüüdseks veidi enam kui 80-aastasest ajaloost. See rada on läbinud mitmeid enam kui keerulisi ja kaelamurdvaid olukordi. Olen olnud nendest paljude tunnistajaks. Tulemuseks on see loomaaed oma rolliga meie kultuuris: olles Tallinna linna allasutus on loomaaed suurem kui Tallinn, ulatudes oma tähendusega üle linnapiiride, üle kogu Eesti ja veel  kaugemale.   

Luban siia ühe ammuse isikliku mälestuskillu. Aasta oli siis 1981. Olin varsti bioloogina lõpetav tudeng ja tulin loomaaeda kaema võimalust siin tööd saada. Mati kabinet oli Mäekalda loomaaias rohelist värvi Peeter I saunamajakeses, või nii vähemalt räägiti. Saunal olid hästi madalad uksed ja aknad. Ise toona omapäi veel mõtlesin, kuidas selline mehemürakus kui Peeter I küll sellisesse madalasse sauna ära mahtus. Rääkisin Matile ära oma soovi tulla loomaaeda tööle. Muidu jutukas Mati jäi vait ja suunas oma pilgu läbi madala akna ja värvirikaste lilleklumpide kaugusesse, nagu nähes midagi, mis väga kaugel ning mulle mittemõistetav, ja lausus: “See, kes tahab loomaaeda tööle tulla peab olema linnukesega”.

Ja nii see ongi olnud! Loomaaias on praegu, on olnud ja siit oma rada mööda edasi läinud paljud, kel „linnuke“ ühel või teisel kombel küljes. Ikka selleks et „linnukesega“ maailmanägemist ka mujale viia.

Loomulikult on loomaaia ehitiste arendamine olnud suur tegemine, aga “tsement” ja rajatised on vaid osa loomaaiast. On palju muud, mis veelgi olulisem. Proovin selles osas paari sõnajoonega visandada seda, mis Mati panus.

Esiteks oli Matile oluline rahvusvahelisus, nii toonase Nõukogude Liidu sees kui ka väljapool seda. Suheldes palju vene teadlaste ja kultuuriringkondadega, tõi ta Eestisse palju sellist teadmist, mida siin nappis. Innukus piiriülese suhtluse järele andis tulemuseks paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liikmelisuse kaua enne seda, kui see muutus nii  iseenesestmõistetavaks kui praegu.  Samuti osalemine rahvusvahelistes liigikaitseprogrammides, olgu siin ära märgitud näiteks amuuri leopard.

Teiseks vajab äramärkimist loomaaedade rolli mõistmine loodushoius ja seda palju varasemalt kui see muutus üldiseks arusaamiseks. Ilma selleta poleks kindlasti loomaaial sellist rolli euroopa naaritsa taastamisel Euroopas ning Eestis naaritsa Hiiumaa populatsiooni. 

See, et loodusharidus on loomaaia keskne ülesanne, oli Matil kogu aeg meelel ning selle eest seismise tulemusel on meil praegu oma keskkonnahariduse keskus ja loodushariduslik tegevus, mis on tunnustust leidnud ka väljaspool Eestit.  

See, et teaduslikud uuringud peavad olema loomaaia tegevuse lahutamatu osa, oli iseenesestmõistetav. Huvitav on meenutada, et on olnud isegi ajad, kus loomaias on olnud palgal kolm vanemteadurit. Kõige selle tulemusel on meil arvukalt loomaaiaga seotud publikatsioone ja praegune teaduslabor.

Mati ajajälge mahub loomulikult enamat kui see, mis on otseselt loomaaiaga seotud. Siin on Eesti Terioloogia Seltsi loomine, selle pikaajaline juhtimine ning loomaaias selle peakorteri hoidmine. Selle tulemusel on üles kasvanud mitmed põlved imetajate uurijaid ning tehtud meie imetajafauna uuringuid. Siia kuulub ka Eestimaa Looduse Fondi asutamise juures olemine.

Kindlasti on Mati paljudel meeles oma lõputute intervjuude ja esinemistega. Sestap pole üllatav, et loomaaed ja Mati Kaal on paljudele üks ja seesama. Lisaks veel paljud populaarteaduslikud raamatud, nagu näiteks “Pääsukese” sarja raamatud pruunkarust ja hundist.

Mati puhul on silma jäänud kaks kõrvalhuvi: muusika ja loomaskulptuurid. Esimene elab loomaaias edasi alates 2003. aastast traditsiooniliste augustikuu kammermuusika kolmapäevadena. Teine huvi leidis väljundi loomaaias alates 1998. aastast toimunud Läänemeremaade animalistliku skulptuuri festivalides. Osa festivalide ajal sündinud skulptuuridest on leidnud nüüdseks koha meie loomakujude galeriis.

Mati on alati püüdnud siduda kultuuri ja loodust.

Viimastel päevadel olen meie pikemaaegsetelt töötajatelt küsinud, et mis on need iseloomujooned, millega nad Matit iseloomustaksid. Kõige sagedamini on välja toodud kolm: heatahtlikkus, huumorimeel ja visadus. Need ongi need, mis on loonud aluse loomaaia Mati loole.

Mati, Sulle pole lihtne teha juubelikingitust. Oled pärjatud kõikvõimalike medalite ja nimetustega, nende hulgas:  

1996 Tallinna teenetemärk

2001 Valgetähe III klassi teenetemärk

2008 Tallinna raemedal

2009 Haabersti elutöö preemia

2009 Harjumaa teenetemärk

2014 Tallinna vapimärk

2016 Eerik Kumari looduskaitsepreemia

2020 WAZA auliige

Mida siis kinkida Matile juubeliks? Pole just kerge ülesanne. Tahaks, et see oleks ajatu, oleks midagi, millel tähendus laiemas kontekstis ning mis märgiks Su tegevust ka sellel ajal, mida me nimetame nõukogude ajaks ning mida millegipärast tahame unustada, mustaks värvida. Vaatamata sellele, et ka siis tehti kõige kiuste vägevaid tegusid, mille üle uhke olla ning millele toetub suuresti ka tänane. 

Mu kimbatuse lahendasid kolm õnnelikult kokku sattunud ideed. Esiteks on mulle pikemalt muret teinud Eesti looduskultuuri murenemine ning seetõttu looduse sisu ning väärtuse mittemõistmine uue aja otsustajate hulgas. Nõukogude ajal oli looduskultuur suuresti see, mis toitis vaimu ja andis tuge. Meil on olnud palju neid, kes on selles vallas palju teinud – neid on vaja meeles pidada ja nende tegemisi hinnata. Teiseks valiti selle aasta looduskaitsekuu motoks „Looduskultuur ühendab“, loodetavasti nii aegu kui mõistmisi.  Kolmandaks võttis minuga ühendust Karl-Martin Sinijärv ja pakkus idee, et miks mitte Matile loomaaeda pink panna. Karl-Martini mõte tuletas mulle meelde mu enda ununenud ideed nimeliste pinkide paigutamisest loomaaeda. 

Korraga klappisid need kolm pusletükki kokku ning tekkis idee Eesti looduskultuuri kandjate nimelistest pinkidest loomaaias. Ja loomulikult Mati juubel on põhjus, miks see pink temale esimesena paigutada. Siin see on – esimene Eesti looduskultuuri edendaja nimeline pink loomaaias – Mati Kaalu pink. Palju õnne!

Tallinna loomaaias 3. juunil 2021

Avatud

  • Kassa
    9-18
  • Siseekspositsioonid *
    10-19*
  • Laste loomaaed
    10-18*

*Avatud väike troopikamaja ja paksunahaliste maja. Suur troopikamaja ning laste loomaaia laut on suletud. Loomaaia territooriumil saab jalutada kella 20ni.

Kuidas tulla

Paldiski mnt. 145 – põhjavärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Zoo)
Vabaduse väljakult buss nr. 22, 41 ja 42 (peatus Zoo)
Balti jaamast bussid 43, 41 ja 21 (peatus Zoo)

Ehitajate tee 150 – läänevärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Karikakra või Nurmenuku)
Balti jaamast buss nr. 43 (peatus Zoo, Karikakra või Nurmenuku)
Bussid nr. 10, 12, 16, 26, 26A, 27, 28, 45, 46, 61 (peatus Meistri)

Kaart

Kontakt

E-R kl 8-16 tel +6943 300; Hädaabi: 512 69 65
zoo@tallinnzoo.ee

Ehitajate tee 150/Paldiski mnt. 145
Tallinn 13522, Estonia

Tagasiside