Kulaan e. türkmenistani eeslik
Equus hemionus kulan
Endangered
Stable
- Vertebrate
- Phylum: Keelikloomad (Chordata)
- Class: Imetajad (Mammalia)
- Order: Kabjalised (Perissodactyla)
- Family: Hobuslased (Equidae)
Sociability
seltsinguline
Life expectancy
15-20 aastat
Eeslikud on vanapärased hobuslased. Nad moodustavad hobuste (Equus) perekonnas suhteliselt selgelt eristuva rühma (alamperekonna). Süsteemaatiliselt on eeslikud kõige lähemal pärishobustele. Eesliku pea on massiivsem kui hobusel. Kõrvad on pikemad kui hobusel, kuid lühemad kui eeslil.
Kulaanid on kiired ja vastupidavad
Eeslikud elavad põhiliselt savi- ja kivikõrbeis ning eelmäestike poolkõrbeis, vähem steppides. Enamik kulaane elab Badhõþi looduskaitsealal Türkmenistanis. Nad on äärmiselt vastupidavad loomad ja suudavad taluda nii kuiva kuuma suve kui ka külma lumerohket talve. Jooksul pead iseloomulikult kõrgel hoidvad eeslikud on erakordselt kergejalgsed ning liiguvad isegi kiiremini kui ratsahobused (lühemat maad kiirusega üle 80 km/h). Eelkõige tänu kiiretele jalgadele pole täiskasvanud kulaanidel looduslikke vaenlasi. Kulaanide arvukust on vähendanud peamiselt joogikohtade hõivamine, vähem küttimine.
Nagu muudki hobused, kogunevad kulaanid karja ehk tabuuni, mis koosneb täiskasvanud täkust, mitmest märast, sälust ja varsast. Tabuunis on keskmiselt 5-11 liiget. Juhttäkk tegutseb tabuunist veidi eemal, kuid hoiab sellel kogu aeg silma peal. Tema ülesanne on kaitsta tabuuni vaenlaste ja rivaalide eest. Juhttäkk on enamasti 4-10-aastane. Peale juhttäku on karjas alati juhtmära, kes suunab rühma liikumist. Loomad suhtlevad omavahel silmside varal, häält teevad harva.
Joogipaigad on olulised
Kulaani nagu teistegi poolkõrbe- ja kõrbeloomade leviku määrab joogipaikade kättesaadavus. Kulaan joob harilikult 12-15 liitrit vett ööpäevas. Suvel, kui toiduks on kuivad rohttaimed, vajab kulaan vett kaks korda enam ja peab tihti jooma. Seetõttu ei lähe ta joogipaikadest tavaliselt kaugemale kui 10-15 km. Joogipaikadele viivad hästi sissetallatud rajad.
Kulaani kabi on kohastunud liikumiseks kiviklibustel järskudel nõlvadel. Kõrgelt võlvunud kitsa kabja kahekihiline kandeserv on suhteliselt lai ja hobuserauanaaste meenutavate nukkidega. Need soodustavad kabja haakumist pinnasega. Erinevalt hobuse kabjast ei puutu sarvkiil kõndimisel maapinnaga kokku.
