Kalakass
Prionailurus viverrinus
Haavoittuvainen
Vähenemässä
- Selkärankainen
- Tyyny: Keelikloomad (Chordata)
- Luokka: Imetajad (Mammalia)
- Tilata: Kiskjalised (Carnivora)
- Perhe: Kaslased (Felidae)
Alkuperämaakunta
Aasia
Sosiaalisuus
üksikeluline
Ravitsemus
kala, hiir
Koko ja paino
Pikkus 57-115 cm, kaal 5-16 kg.
Elinajanodote
Eluiga 12 aastat
Kalakassil on tugev jässakas keha, madalad jalad ja lühikesevõitu saba. Mustade täppide ja triipude read oliivhallil karvkattel aitavad sel kiskjal keskkonda sulanduda. Suured silmad vihjavad kalakassi videvikulisele eluviisile.
Erakordselt veelembene kalakass elab väikeste jõgede ääres, soodes, roostikes ja mangroovides. Osaliselt sissetõmmatavad küünised ja varvastevahelised nahakurrud, mis pole küll oluliselt suuremad kui teistel kaslastel, võimaldavad tal väga osavalt pehmel pinnal liikuda ja kala püüda.
Enamasti varitseb kalakass oma saaki kaldalt ja tabab selle täpse käpalöögiga. Kui kalakass kala järele vee alla sukeldub, sulgeb ta selleks ajaks oma kõrvad. Kirjeldatud on ka kalade peibutamist käpaga „veele koputades“, mille arvatav eesmärk on imiteerida vette kukkunud putuka tekitatud lainetust.
Kalakassid on üksikelulised. Isane kaitseb teiste isaste eest kuni 20 km2 suurust territooriumi, mis kattub mitme emaslooma kodupiirkonnaga. Pulmaajal leiavad paarilised teineteist peamiselt lõhnamärkide abil. Tihedasse taimestikku peidetud pesas sünnib keskmiselt 2–3 poega, kes hakkavad vees mängima ja tahket toitu sööma kahekuuselt.
See, et kalakass eelistab elada vee lähedal, on saamas talle saatuslikuks – ligi pooled Kagu-Aasia märgalad on keskkonnaga arvestamata jätva majandustegevuse tõttu kadumas. Suurimateks ohtudeks on märgalade kuivendamine põllumajandusmaa laiendamiseks ning nende reostumine põldudelt pärinevate väetistega. Jaava saarel on ligi 90% mangroovsoodest asendunud tööstuslike kala- ja krevetifarmidega.
