Pürg ehk euroopa piison
Bison bonasus
Vulnerable
Increasing
- Vertebrate
- Phylum: Keelikloomad
- Class: Imetajad
- Order: Sõralised (Artiodactyla)
- Family: Veislased (Bovidae)
Nutrition
rohttaimed, puude ja põõsaste koored, lehed ning võrsed
Life expectancy
22-30 aastat
Algselt asustas pürg ehk euroopa piison suuremat osa Euroopa leht- ja segametsavööndist. Inimasustuse laienedes pürgade levila ahenes. Veel keskajal elasid pürjad koos käesolevaks ajaks välja surnud ürgveiste ehk tarvastega Kesk- ja Ida-Euroopa sügavates metsades. Kesk-Euroopas hävitati pürjad XVIII sajandil. XIX sajandil olid pürgadest järele jäänud vaid kahe alamliigi riismed. Euroopa pürja (B. b. bonasus) viimaseks pelgupaigaks oli Poola kuninga põline jahivaldus Białowieża põlismets Poola ja Valgevene piiril, kaukaasia pürja (B. b. caucasicus) pelgupaigaks mägimetsad Kaukasuse loodenõlvadel.
Esimese maailmasõjaga alanud sündmused viisid looduslikult elavate pürgade väljasuremiseni. Białowieżas tapeti viimane ulukpürg salaküti poolt 1919. aastal. Palju kauem ei elanud ka kergema kehaehitusega kaukaasia pürg, kelle viimane isend tapeti 1927. aastal. Liiki jäid hoidma kümmekond Saksa, Poola ja Rootsi loomaaedades ning tarandikes elavat looma. 1923. a. tuli Pariisis kokku rahvusvaheline pürgade päästmise konverents, mis otsustas sisse seada esimese rahvusvahelise ohustatud liikide registri (suguregistri). Lühikese ajaga koguti kokku üle Euroopa laiali pillutatud pürjad, moodustati paljunduspaarid ja paljundusgrupid. Üksnes sel moel oli lootust pürg kui liik päästa täielikust väljasuremisest.
Arvukuse taastamine oli keeruline ja aeganõudev töö, see toimus esialgu Białowieża ürgmetsa Poolale kuuluvas osas ja Euroopa loomaaedades, hiljem Kaukaasias ja Askania-Nova looduskaitsealal Ukrainas. Teise maailmasõja tõttu arvukuse taastamine katkes. Pärast sõja lõppu tööd jätkati ja praegu elavad euroopa pürjad looduslikult Poolas, Valgevenes, Leedus, Ukrainas, Venemaal. Suurim looduslik populatsioon elab Białowieża põlismetsas, mis on peaaegu muutumatuna säilinud aastasadu. Seal kasvavad erakordselt kõrged ja vanad puud, eriti tammed – jäänukid muinasajal üle Euraasia laiunud segametsavööndist. Kaukaasia pürgadest suudeti päästa vaid üks loom. Tänapäeval elavad Kaukaasias tema ja euroopa pürja hübriidsed järglased ning pürja ja ameerika piisoni hübriidid.
Tänapäeval on pürjad tüüpilised metsaloomad, mägedes eelistavad nad tegutseda metsavööndi ülaosas. Toituvad rohttaimedest ja puude ning põõsaste koorest, lehtedest ja võrsetest. Menüüsse kuulub ligi 400 liiki taimi. Talvel antakse pürgadele peaaegu kõikjal lisatoiduks heina ja nad külastavad meeleldi soolakuid.
Vaatamata võimsale kogule – pürjapulli õlakõrgus küünib 2 meetrini, mass on 850–1000 kg – on pürja liigutused kerged ja kiired, ta kahlab raskusteta soodes, liigub osavalt järskudel nõlvadel ja ujub hästi. Neile meeldib püherdada kuival pinnasel, kuid mudavanne nad ei võta.
Meeltest on pürgadel hästi arenenud haistmine ja kuulmine, nägemine on üsna vilets. Häälitsevad need Euroopa metsade suurimad imetajad harva.
Suvel elavad pürjad väikeste gruppidena, vanad pullid tegutsevad enamasti üksikult. Talveks ühinevad grupid 30–50-pealisteks karjadeks, kevadel lähevad laiali. Varem oli pürgadel jooksuaeg augustis-septembris. Poolvaba pidamise ja lisatoitmise tingimustes on selle ajalised piirid ebamäärasemad. Jooksuajaks ühinevad vanad pullid emaste gruppidega ja ajavad sealt minema üle 2 a. vanused mullikad. Iga pulli haaremis on harilikult 2–6 lehma. Juhipositsiooni selgitavad pullid enamasti ähvarduspooside demonstreerimisega. Siiski on teada võitlusi, mis on lõppenud raskete vigastustega või koguni ühe vastase surmaga. Jooksuajal ei söö pullid peaaegu üldse ja kõhnuvad märgatavalt. Sel ajal levib neist tugevat lõhna, mis meenutab muskust.
Tiinus kestab üheksa kuud. Veidi enne poegimist, tavaliselt mais või juuni algul, eralduvad tiined lehmad karjast, kuid mitte kaugele. Tund pärast ilmaletulekut seisab vasikas juba jalgel, veel poole tunni pärast suudab emale järgneda. Mõni päev hiljem ühinevad ema ja vasikas karjaga. Piisonilehm valvab oma vasikat tähelepanelikult. Imetamine vältab tavaliselt 5 kuud, mõnikord kuni aasta. Suguküpseks saavad 2–3-aastaselt. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud pürjal praktiliselt ei ole. Karjast liiga kaugele eraldunud noori võivad mõnikord ohustada hundid ja karud. Varem hukkusid piisonid sageli koduveistelt saadud haiguste tagajärjel, ka talusid nad halvasti lumerohkeid talvesid. Kasvandustes on pullidel maksimaalne eluiga olnud 22, lehmadel 27–30 aastat. Pürga on ristatud ka koduveisega.
