Hämaruses ei olegi silmadest palju tolku, juhtiva rolli võtavad üle kõrvad. Keegi ohib. Mingi piuksumine ja sidin. Hääled langeksid justkui metsataimedelt tilkuvad piisad pärast järjekordset vihmavalingut. Ainult et vastu maad plärtsatamise asemel kanduvad need läbi öise metsamiljöö, mis on loomaaias võtnud kurvilise tunneli kuju. See veider ohkimine muutub järjest nõudlikumaks. Madal urin suurendab aukartust.
Enesele teadmata on loomaaia külastaja sattunud keset reklaamitulva. Iga hääl kannab endas sõnumit. Anuv ohkimine on isase orangutani viis kuulutada ümberkaudsetele emastele enda kohalolu ja valmisolekut.
Heledate piuksatuste autoriteks on hoopis teisest suuruskategooriast elukad. Need on kahe ja poole sentimeetri pikkused isased puuaugu-konnad*, kes istuvad enesele välja võideldud puuõõnsuses. Nendel konnadel on haruldane oskus oma hääletooni täpselt kohandada vastavalt õõnsa ruumi omadustele. Puuõõnsus on seega justkui valjuhääldi, mis võimendab napilt hernesuurusest kopsust tuleva piuksu üle metsa kaikuvaks teateks.
Kuulutuses annavad härrad konnad teada oma võimekusest ja kuulutavad omandatud kinnisvara potentsiaalikust. Veenmaks kuulajaid, et ilusate loosungite taga on ka päriselt tõsised tegijad, peab hääl sisaldama asjakohaseid vihjeid.
Ilmselt on prouade konnade jaoks sobivaimaks tõekriteeriumiks hääle tugevus. Kõige valjemat häält suudavad teha kõige tervemad isased, kes ühtlasi on suutnud enda kontrolli alla võtta kõige paremate akustiliste omadustega õõnsused.
Üle-eelmisel sajandil kaheksa aastat troopilistel Kagu-Aasia saartel loodust uurinud Alfred Russel Wallace lõimis, tolle aja loodusteadlastele omaselt, oma looduskirjeldused poeesiga. Ta kirjeldas, kuidas kosutavale ööjahedusele järgnevad päikesekiired panevad särama troopika võrratu taimestiku, muutes tegelikkuseks kõik, mida kunstnike hiilgavad teosed on kujutanud ideaalpildina maapealsest paradiisist.
Samamoodi paistab valgus ka loomaaias asuva väikse Kagu-Aasia öötunneli lõpus. Avaras ekspositsioonisaalis tervitab külastajat troopiline soojus ja lopsakus. Läbipaistvast katusest läbitungivad päikesekiired panevad kahtlemata särama ka selles hiiglaslikku kasvuhoonet meenutavas saalis kodu leidnud lindude kunstianded.
Elulustist annavad tunnistust valge-kuldnokkade kaunid meloodiad. Kolm säravvalge sulestikuga värvulist täiendavad oma laule mitmekesise koreograafiaga. Noogutamisele sarnanevate liigutuste saatel demonstreerivad linnud kergitatud suleharja, puhvis rinnasulgi ja lehvikuna avatud saba. Oma korduvate ja väljamõõdetult täpsete liigutustega mõjuvad etteasted rituaalselt ning omamoodi rituaalid need kindlasti ka on.
Linnulaulu ja -tantsu taustal leiab aset hoolikas vaatlemine, hindamine ning otsuste tegemine, mille tagamõtteks on anda järglastele kaasa võimalikult läbilöögivõimelised geenid. Miks küll on selline pragmaatiline vajadus ehitud niivõrd kaunisse ja keerulisse, oma ülevoolavuses esinejat kiskjatele paljastavasse ning seega ellujäämise seisukohalt ka ohtlikusse vaatemängu?
Looduses on rituaalsuse üks eesmärkidest eristada oma liigikaaslasi teiste lähedaste liikide isenditest. Metsas, kus samaaegselt toimub palju etteasteid, on hädavajalik eristada oma võõrast. Vale kutse lummusse sattumise tagajärg võib olla paremal juhul ajaraisk, kuid halvemal juhul haiged mitte elujõulised hübriidjärglased.
Kummardusliigutuste äratuntav rütm, millega kaasneb just sellise sagedusega hüüd ning just sellise suletuti kergitamine – too seal peab olema minu liik! See ei seleta veel pulmamängu toretsevat iseloomu.
Tundub, et asjasse on segatud esteetika. Igal liigil on oma esteetilised eelistused, mis on määratud liigi ökoloogia ja juhtivate meelte poolt. Kärbse puhul võivad need olla seotud roiskuva liha erutavate aroomidega, ämblikul vastupandamatult õiges rütmis tajutavate vibratsioonidega, valge-kuldnokal sulestiku parimaid omadusi demonstreerivate kehapoosidega ja neid saatvate meloodiatega.
See, kes vastab standarditele, suudab liigikaaslasi võluda ning anda palju järglasi. Lumepall on aetud veerema ja võimekus olla võluv muutub evolutsiooniliseks jõuks. Esteetilised eelistused viivad partneri meelitamiseks tehtavaid pingutusi üha kõrgematele tasemetele.
Värvid, meloodiad, mustrid, dekoratsioonid ja etteasted – vihmamets on täis toredust, mille kujunemislugusid ja eesmärgipärasusi võime küll analüüsida ja põhjendada, kuid ka kogu ratsionaliseerimine ei suuda kokku võtta mõistatuslikkust, mida need kogemused inimloomuses esile kutsuvad.
Oleme harjunud nautima kunsti galeriis, kontserdisaalis või teatrietendusel, kus looming on inimeselt inimesele, võttes sihikule just täpselt meie enda tajuruumi. Inimesest erinevate eluvormide looming jätab meie jaoks õhku teatava müstilisuse. Missugune on selle olendi omailm – mida tema tajub, märkab või mõtleb, kus jooksevad tema esteetilised piirid?
Loomaaed on suurepärane koht selliste mõtete arendamiseks. On vaid vaja anda endale aega keskendumiseks, huvi teise looma vastu võib kasvada äratundmiseks. Meid ümbritsev elu kannab endas nii palju erinevaid võimalikkusi, mis ometi realiseeruvad vaatemängulisuses, mis on tuttavad ja omased meile endilegi.
Üksikud liigid on justkui pisikesed rakud, mis on oma olemise laadides, püüdlustes ja valikutes indiviidid, kuid tervikuna kokku osa millestki suuremast. See on idee, mida kannab endas ka Tallinna Loomaaias peagi avatav Kagu-Aasia vihmamets.
*Sellel konnarühmal ei ole ametlikku eestikeelset nimetust. Artiklis on kasutatud nimetus on tõlgitud inglisekeelsest nimetust.
Autor: Leif-August Kirs
