Ohustatud liigid

Üheskoos suudavad loomaaiad hallata arvukat ja elujõulist tehispopulatsiooni

Tallinna loomaaias jalutades ja loomade kohta infot uurides on tähelepanelik loomaaiakülaline kindlasti märganud mõnd liiki tutvustaval tahvlikesel ovaalset märgist, millel kujutis ninasarvikust koos varsaga, suured tähed EEP ja kiri „Ohustatud liikide Euroopa programm“. See märgis tähistab liike, kes osalevad üleeuroopalises paljundusprogrammis.

Alates 1975. aastast, kui jõustus ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon (CITES) ja hakati reguleerima ohustatud loomaliikidega kauplemist, ei olnud loomi enam nii lihtne loodusest ära tuua kui varem. Oli selge, et seades sihi hoida haruldased loomaliigid alles tehistingimustes peavad loomaaiad jõupingutused ühendama ja alustama omavahelist koostööd.

Ohustatud liikide Euroopa programmi asutamishetkeks loetakse 1985. aastal Antwerpeni loomaaias toimunud kohtumist, kus peeti nõu loomaaedadevahelise paljundamisprogrammi loomise osas. Samal aastal toimus ka teine kohtumine, määrati kindlaks esimesed 19 ohustatud liikide Euroopa programmi (EEP) ning valiti komitee esimeheks Wilbert Neugebauer Stuttgarti loomaaiast.

Oluline oli ka taksoni eksperdirühma (TAG) loomine 1990 aastal, kelle ülesandeks sai uute liikide valimine ning olemasolevate programmide koordineerimine. Esimene EEP konverents toimus Budapesti loomaaias 1991. aastal. Alates 1992. aastast on Tallinna loomaaia liigikaitseuuringute keskus juhtinud üleeuroopalist euroopa naaritsa paljundusprogrammi. Tallinna loomaaia kauaaegse direktori Mati Kaalu sõnul osales loomaaed 1993. aastal juba enam kui 15 ohustatud liikide Euroopa programmis. Alates 1996. aastast koordineeris Tallinna loomaaed ka dagestani tuuri EEP-d, kuid see tegevus katkes mõned aastad tagasi, sest dagestani ja kubani tuuride (vastavalt idakaukaasia ja läänekaukaasia kaljukitsede) omavaheline liigiline staatus ei ole veel üheselt selge ning 2021. aastal algatati kubani tuuride EEP.

1992. aastal asutatud Euroopa loomaaedade ja akvaariumide assotsiatsioon (EAZA) on üks Euroopa juhtivamaid teaduskeskusi ja keskkonnaharidusvõrgustikke, mille liikmeks olevad loomaaiad teevad koostööd ohustatud liikide hoiu ja looduslike asurkondade taastamise nimel. Tallinna loomaaed oli üks EAZA asutajaliikmeid ja kuulub ka praegu assotsiatsiooni.

Üks loomaaed suudab heal juhul toime tulla mõne paari pidamisega, kuid üheskoos suudavad loomaaiad hallata arvukat ja elujõulist tehispopulatsiooni, mida saab kasutada hääbuva liigi alalhoiuks ja võimalusel loodusesse tagasi viimiseks.

Kõike, mida looduses reguleerivad loomulikud protsessid, tuleb loomaaedades modelleerida ja koordineerida. Selleks ongi loodud regionaalsed paljundusprogrammid (EEP Euroopas, SSP Ameerikas jt), mis on üksteisega kogu maailmas põimunud.

Eriti tähtis on tunda peetavate isendite põlvnemisrida, vältimaks sisearetusest tulenevat sigivuse langust, surevuse kasvu, kahjulike ja loodusoludes ebavajalike mutatsioonide kuhjumist (domestikatsiooni ehk kodustamist) jne. Rahvusvaheliste suguregistrite pidajad registreerivad vastavatesse andmebaasidesse kõik paljunemisprogrammis osalevate isendite sünnid ja surmad. Kogutud andmed võimaldavad mudelite abil hinnata populatsiooni seisundit, ennustada selle tulevikku ja otsustada, kuidas kõige optimaalsemalt populatsiooni edasi arendada.

Tallinna loomaaia osalus paljundusprogrammides

Tallinna loomaaias on peetud vööthüääne läinud sajandi 80. aastate algusest, alates 1983. aastast on õnnestunud vööthüäänikutsikaid ka üles kasvatada. Selles vallas on meie saavutused tähelepanuväärsed. Vööthüäänide suguregistri 2000. aastal ilmunud esimeses väljaandes leidus andmeid 39 loomaaias elava 95 vööthüääni kohta, kellest tervelt kolmandik oli sündinud ja üles kasvanud Tallinna loomaaias.

Kaks suurt kordaminekut hääbuvate liikide alalhoidmisel leidsid aset 2001. aasta kevadsuvel. Tallinna loomaaias sündis ja kasvas üles esimene toona loomaaedades suhteliselt haruldase imetaja ida-sinilamba tall, kelle vanemad olid saabunud meile San Diego loomaaiast, et osaleda ohustatud liikide Euroopa programmis. Peale selle õnnestus meil Moskva, Almatõ ja Sapporo loomaaedade järel neljanda loomaaiana maailmas välja haududa hiid-merikotka tibu, kelle Kaug-Ida loodusest pärit vanemad olid ülioluline täiendus geneetilise mitmekesisuse ja elujõulise tehistingimustes sigiva asurkonna kujunemiseks.

Pikk ühine ajalugu on Tallinna loomaaial amuuri leopardiga. Just siin õnnestus 1975. aastal lääne kolleegide järel ja esimest korda Nõukogude Liidus paljundada amuuri leopardi tehistingimustes. Märkimisväärne edu saabus aga koos Berliinis 2004. aastal sündinud emasloom Darlaga, kes saabus Tallinna 2005. aasta lõpus. Kaasaks valiti talle Tallinnas 1995. aastal sündinud isasloom nimega Freddi, kes oli kaheksa aastat elanud USA-s Rosamondi suurte kaslaste kaitse- ja paljunduskeskuses ning seal kahe poja isaks saanud. Geneetiliselt väärtuslik Freddi (tema isa oli omal ajal Korea loodusest püütud) toodi nüüd tagasi koju ja koos Darlaga panid nad aluse Tallinna loomaaia amuuri leopardide dünastiale, kinkides maailmale 12 amuuri leopardi kutsikat.

Leopardi põhjapoolseima levikuga ja haruldasim alamliik amuuri leopard on üks maailma ohustatumaid kaslasi, kelle levila vähenes 20. sajandil viis korda. Looduses elab neid praegu sadakond isendit. Peamiselt on teda ohustanud küttimine ja salaküttimine, algul karusnahatööstuse, hiljem ka rahvameditsiini tarbeks, ning elupaikade ja toidubaasi hävimine üha laieneva inimtegevuse tõttu. Kui eelmise sajandi algul oli amuuri leopard Primorje lõunaosa tavaline asukas, siis ajapikku moodustus kolm eraldi asurkonda, millest lõpuks jäi järele vaid üks. Järelejäänud asurkond elab Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea kitsal kokkupuutealal.

Amuuri leopardi saatus on võetud rahvusvahelise üldsuse tähelepanu alla ja loomaaedadel on selles programmis eriti tähtis osa: loomaaedades sündinud amuuri leoparde on plaanis taasasustada loodusesse. Ka Tallinna loomaaed on sellesse oma panuse andnud.

Nüüdisaegse loomaaianduse hea näide on Tallinna loomaaia ida-aafrika teravmokk-ninasarvikute lugu. Tallinnas üle 20 aasta elanud eaka ja vaid ekspositsiooniloomana peetud ninasarvik Murray surma järel 2010. aastal tuli loomaaial kõvasti pingutada, ajakohastada, laiendada ja ümber ehitada ninasarvikute eluala, et see vastaks noorte loomade pidamise ja paljundamise tingimustele.

Kui kontrollima saadetud spetsialistid olid oludega rahule jäänud, saabusid 2013. aasta aprillis Tallinna kaks noort ida-aafrika teravmokk-ninasarvikut: isane Kigoma Berliini loomaaiast ja emane Kibibi Krefeldi loomaaiast. Noored said siin koos kasvada ja teineteist tundma õppida, kuni 2016. aastal toimus edukas paaritumine, millele järgnes ninasarvikuvarsakese Kibeta sünd 2017. aasta juuni alguses.

Alati ei lähe aga nii hästi, et loomavanemad ise oma järglaste üleskasvatamisega hakkama saavad. Tallinna loomaaia habekotkapaar Ali ja Akila saab omavahel hästi läbi, pesaehitus, paaritumine ja haudumine kulgevad normaalselt, ometi loobub emalind veidi enne tibu koorumist haudumisest, kaevab muna pesa põhja peitu ega lase ka isalinnul edasi haududa. Seda teades jälgivad loomaaednikud igal aastal kaamera abil kullipilgul pesas toimuvat ja muna hülgamist märgates viivad selle kohe inkubaatorisse.

Tallinna loomaaias kooruvad habekotkapojad on üliolulised, sest siin elava isaslinnu genoomi edasikandumine on habekotkaste geneetilise mitmekesisuse rikastamisel väga tähtis.

Alates 2011. aastast on habekotkapaar kinkinud maailmale kaheksa habekotkatibu, kellest neli on üles kasvatanud loomaaednikud, neljal aga oli õnne kasvada üles habekotkastest kasuvanemate hoole all Austrias Haringsee ohustatud raisakotkaste säilituskeskuses. Tallinna loomaaial on habekotkaste paljundamiseks koostööleping raisakotkaste kaitseorganitsatsiooniga Vulture Conservation Foundation, mis aitab taastada habekotkaste asurkondi looduses.

Õilsa eesmärgi nimel on väikest viisi maailmaränduriks saanud Tallinna loomaaia amuuri tiiger Pootsman. Loodusest pärit vanemate järglasena 2011. a Moskva loomaaias sündinud Pootsman elas  kuus aastat Tallinna loomaaias, kuid paarilist tal siin ei olnud. Ohustatud liikide Euroopa programmi koordinaator tegi otsuse laenata Pootsman Euroopa loomaaedade ja akvaariumide assotsiatsiooni liigikaitse paljundusprogrammi raames ja sigimise eesmärgil 2018. aasta lõpul Tšehhi Zlín-Lešná loomaaeda, kus ta sai kolme poja isaks. 2019. aastal saadeti ta koordinaatori otsusel Itaaliasse Parco Natura Viva loomaaeda, kus ta sai samuti kolm järglast. Praegu elab Pootsman Sloveenia pealinnas Ljubljanas, kus ta püüab võluda talle kolmandaks paariliseks määratud ematiiger Vitat. Kuni tiigrioru valmimiseni Tallinna loomaaias osaleb isatiiger Pootsman EAZA liigikaitse paljundusprogrammis ja rändab mööda maailma.

Ohustatud liikide Euroopa programmi raames peetakse loomaaedades enam kui 260 tiigrist koosnevat tehispopulatsiooni. Tallinna Loomaaia direktori Tiit Marani sõnul on see nn hädaabipopulatsioon, mis võimaldab, juhul kui tiiger looduses täielikult hävib, teda loomaaedade abil elus hoida ja võimaluse korral loodusesse tagasi viia. Paljundusprogramm kannab hoolt, et loomaaia tiigrite geneetiline mitmekesisus püsiks võimalikult suur. Seetõttu rändavadki loomad loomaaiast loomaaeda sobilike partnerite juurde sigima.

Alates 2020. aasta novembri lõpust elab Tallinna loomaaias jääkaru Rasputin. Ta toodi siia jääkarude paljundusprogrammi koordinaatori soovitusel kaaslaseks emakaru Friidale. Liigikoordinaatori hinnangul on nii Friida kui Rasputini puhul tegemist omavahel sobivate ja väärt geene kandvate isenditega: suure ja rahuliku Rasputini mõlemad vanemad olid pärit loodusest ja loodusest oli pärit ka Friida isa. Eduka paaritumise korral võib neilt oodata väga heade omadustega järglasi.

2007. aasta 19. novembril Moskva loomaaias sündinud jääkarumürakas Raspi on paras maailmarändur: aastasena viidi ta Saksamaale Nürnbergi loomaaeda kaaslaseks seal sündinud noorele emakarule Flockele. Koos rändasid nad 2010. aastal Prantsusmaale Antibes’i meremaailma, kus Flocke tõi ilmale kaks pesakonda jääkarupoegi. Viimases, 2019. aastal lõpul sündinud pesakonnas kasvab kolm poega, mistõttu isakaru pidamiseks jäid tingimused kitsaks ja nii tuli Rasputinil kolida kümneks kuuks Inglismaale Yorkshire’i loodusparki, enne kui otsustati tema uueks kaaslaseks Friida ja elukohaks Tallinna loomaaed välja valida.

Tallinna loomaaias sündinud ja siin kogu elu elanud jääkaru Friida on ilmale toonud praegu Viini loomaaias elava Nora ja eelmisel sügisel paljundusprogrammi raames La Fleche’i loomaaeda viidud Aroni.

Sügis on kitslaste pulmaaeg, sestap on viimase aja ümberpaigutused Tallinna loomaaias seotud just nende sarviliste sõralistega. Septembris moodustati Hiina loodusest pärit ida-sinilammaste puhta liini säilimiseks külastajate eest varjatud kitslaste varualal kaks pisikest paljunduskarjakest:  isasloom Nagin seltsis kahe emasloomaga, Nan aga kolme emasega. Septembri keskpaigas toodi Tallinna loomaaeda Rootsist Nordens Arkist pärit nelja-aastane väärtuslike geenidega buhhaara uriaalijäär Joca, kes sai oma karja Tallinna loomaaia alpinaariumist hoolikalt välja valitud buhhaara uriaaliuted. Oktoobris aga saadeti paar tagakaspia uriaale paljundusprogrammi raames Tšehhi.

Tallinna loomaaial on eriti oluline roll euroopa naaritsa käekäigus. Tavapärasest loomaaiasaginast veidi eemal paikneb liigikaitseuuringute keskus, mis kasvas välja euroopa naaritsa paljundamise ning loodusliku asurkonna loomise vajadustest. Keskuse peamine ülesanne ongi euroopa naaritsa paljundamine ja tehispopulatsiooni haldamine. Alates 1992 aastast on see keskus koordineerinud üleeuroopalist euroopa naaritsa paljundusprogrammi (European Endangered Species Program).

Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsiooni (EAZA) ohustatud liikide Euroopa programmi (EEP) kuulub 2021. aasta augusti andmetel enam kui 400 liiki. Tallinna loomaaias elava 362  liigi hulgas on 2021. aasta lõpu seisuga 47 EEP liiki, lisaks 10 liiki, kelle kohta peetakse Euroopa suguregistrit (ESB)

Tallinna loomaaias näha olevate EEP / ESB liikide nimekiri (seisuga 2022)