Loomaaed on üks isemoodi koht. Siinsed elukad, kelle päriskodu on maailma eri paigus, elavad loomaaias lähestikku ja on tundma õppimiseks nö käeulatuses. Kui huvi ja tahtmist jagub, saab loomaaias kogeda väga erinevaid eluvorme, ole ainult avatud ja võta vastu see, mida pakutakse. Olgu siis silmale, kõrvale, ninale, nahale või kuklatagusele tunnetusele.
Ja muidugi on eriti tore see, et loomaaia asukaid saab mõnikord uudistada ka väljaspool tavapärast külastusaega!
Eesti ei kuulu küll Põhjamaade hulka, kuid oma valgete ja mõnusalt sumedate suveöödega saame me uhkustada ometi. Just need valged ööd annavadki toreda võimaluse uudistada loomaaia asukaid siis, kui päevane palavus ja käratsevad päevakülalised on lahkunud ning üle loomaaia on laotunud (valge!) öö oma põnevate häälte, lõhnade ja varjudega.
Nagu öeldud, on loomaaed üks isemoodi koht ja siin saab teha isemoodi asju. Näiteks käia hilisõhtustel ekskursioonidel!
Traditsioon, mis kestab juba 45. aastat
Suveõhtused jalutuskäigud loomaaias said alguse juba loomaaia vanal Kadrioru külje all asunud territooriumil pea 45 aastat tagasi. Meie kauaaegne direktor Mati Kaal meenutab: „Täpselt ei mäleta, aga ilmselt oli see ettevõtmine seotud loomaaia 40. sünnipäevaga. Küsisin tookord ühel kultuuriasutuste juhtide kokkusaamisel, mida saaks linna tasemel loomaaia läheneva juubeliga ette võtta ja sain vastuseks, et kirjutage Õhtulehte artikkel. Küsisin seepeale, et kas honorari peaks linna eelarvesse kandma või võiks seda juubeli tähistamiseks kasutada ja läksin trotsi täis. Siis tegimegi töötajatele vormiriided, andsime välja slaidikomplekti ja mõtlesime välja mitmesuguseid uusi ettevõtmisi.“
Loomaaednikud ise harrastasid toona jalutuskäike aedikute vahel nii hilistel suveõhtutel kui ka päikesetõusu paiku ja teadsid, kui erilised on need ajad loomaaias. Kuidas loomad end videviku vaikuses avavad ja oma tegutsemisest osa saada lubavad.
Esialgu tehti erilisi ekskursioone ajakirjanikele ja kui viimased noist käikudest kirjutasid, levis teadmine laiemalt, tekkis huvi ja ühel hetkel oli õhtusel ajal loomaaia väravas korraga ligi 700 inimest.
Järgnevatel aastatel kadusid hilisõhtuste ekskursioonide piletid eelmüügist päevade ja tundidega. Praegugi leidub veel inimesi, kes kurdavad, et neil ei õnnestu õhtusele jalutuskäigule piletit hankida…
Mis need hilisõhtused ekskursioonid siis on ja miks tulla öösel loomaaeda?
Võtmesõna, nagu öeldud, on valged ööd. Eestimaal võib heledat taevast enamvähem südaööni nautida alates mai lõpust kuni juuli keskpaigani. Just sel ajavahemikul korraldataksegi loomaaias hilisõhtusi ekskursioone: ligi viie kilomeetri pikkusi jalutuskäike, kus loomi tutvustavad ja nende käitumist mõtestavad lahti nii noored kui ka staažikad loomaaiatöötajad, kes kõik on oma ala suured entusiastid.
Hilisõhtused ekskursioonid toimuvad kaks korda nädalas – teisipäeva ja neljapäeva õhtuti – just seetõttu, et loomad liialt ei harjuks, ei kaotaks huvi nende ees ebatavalisel ajal viibiva külastaja vastu.
Loomad tunnevad aega väga hästi, nad teavad, millal käivad loomaaias inimesed ja millal neid ei ole, ei tohiks olla. Ja kui on, siis tuleb neil valvsalt silma peal hoida või neist häälekalt kõigile teada anda.
Siinkirjutajal on tore kogemus kakaduudega, kes mõned aastad tagasi loomaaias elasid ja soojadel suvekuudel õueaedikus ööbisid. Ühel mõnusalt soojal ja heledal suveõhtul, kell oli viis või kümme minutit üheksa läbi (toona suleti loomaaed kell 21), sattusin kakaduu aedikust mööda jalutama. Otsemaid kõlasid valjud krääksatused, kakaduude peasulestik kerkis turri ja linnud andsid igati märku, et olen valel ajal vales kohas.
Otsene kokkupuude kakaduudega mul puudus, ma ei ole neid kunagi talitanud, kuid kindlasti olid nad mind päevasel ajal varemgi möödumas märganud – linnud on väga tähelepanelikud aga siis ei tekitanud ma neis mingit emotsiooni. Samas ajal, mil inimesed enam loomaaias jalutama ei peaks, tuleb korrarikkujast loomulikult kohe ka valjuhäälselt märku anda. Nagu pahateolt tabatud lapsel, tekkis mul tahtmine kössi tõmbuda ja kiiresti minema hiilida. Mida ma ka tegin.
Kui nüüd võib jääda mulje, et külastusvälisel ajal loomaaias viibimine on väga paha, siis tegelikult see loomulikult nii ei ole. Loomad elavad loomaaias ööpäev ringi ja vajavad siin nagu looduseski erinevaid emotsioone ning võimalust oma meeli treenida. Kõike peab olema parajal määral. Nii rahulikku omaette olemise aega kui ka põnevat luuramise ja uue avastamise aega. Seda uut ja erinevat vaheldust pakuvadki vahetevahel loomaaias jalutavad öökülaliste grupid.
Mida suveõhtul loomaaias näha võib?
Veidi enne päikeseloojangut üllatuskülalisi märganud kuningfaasan lendab pahinal oksale, viskab oma uhked pikad sabasuled selga, ajab tiivad laiali ja kukub häälitsema. Surikaadipere ja kaunis kaslane karakal naudivad peesitamist õhtu viimastes päikesekiirtes. Muskusveised, tuntud ringkaitse spetsialistid, on isegi liival külitades ja tukkudes ringi moodustanud.
Miiluaedikust kostub uhkete sarvede ja mudase seljaga miilupullide mörinat – lähenemas on miilude pulmaaeg. Karjana kokku hoides ja üksteise seljatagust turvates lähenevad öistele uudistajatele kulaanid ehk türkmenistani eeslikud. Nõtked ja peenejalgsed mägilambad tagakaspia uriaalid võtavad kogu karjaga üles jooksutuurid, tallekesed kepsutavad.
Hiljuti 20-aastaseks saanud väärikas amuuri leopardi emand Darla jälgib tähelepanelikult iga liikumist. Lumeleopard võib lasta end küll veidi oodata, kuid kui ta välja ilmub, siis näitab end igast küljest, teeb graatsilisi hüppeid ja võngutab pika jämeda sabaga.
Päevasel ajal enamasti aknalaual keras tuduvad pesukarud tulevad õhtu saabudes alla oma väikese veesilma juurde toidupoolist tabama. Vööthüään leiab üles päeval peidetud lihakäntsaka ja laseb sel hea maitsta. Lakkhundid luusivad oma puistuaedikutes. Hallhülged aga sätivad end kuivale ööpuhkust pidama.
Kakud huikavad, vaatavad vaateklaasi taha ilmuvaid inimesi suuril silmil, sirutavad tiibu ja lendavad hääletult. Videviku saabudes ärkab ilves ja amuuri kasski piilub põõsast. Isegi varakult õue magama keeranud jääkaru Rasputin tõstab pead ja seirab uudistajaid. Põnev on nii meil kui ka neil!
Okassigade aedikus võib peale sattuda musta-valgekirjule okkahunnikule – puhkavatele valgesaba-okassigadele. Ühel hetkel tähelepanu tajudes paiskab hunnik pauhti oma okaslehvikud laiali ja suured närilised hakkavad kiiresti ringi vudima.
Eriti soojadel ja sumedatel suveöödel jalutavad õues meie kolm aafrika savannielevanti ning isegi väärikas eas kääbusjõehobu Pupa on õuebasseini ööbima jäänud – ta pole soojal õhtul lihtsalt tahtnud tuppa minna.
Läbi suveöö heleduse märkab nahkhiiri hääletult mööda vuhisemas. Kohata võib vabalt elavat halljänest, punarebast, metskitse.
Soe, selge ja vaikne õhtupoolik on loomaaia asukatele üllatuskülaliste näitamiseks lausa ideaalne. Kui aga ilm mängib vingerpussi, on jahe ja vihmane, siis võib sooja saamiseks astuda sisse paksunahaliste majja, kuulata, kuidas seal nohisevad puhkavad elevandid, uudistada sudaani maasarvikuid, erinevaid sisalikke ja madusid. Külla võib minna ka keskkonnahariduskeskuses elavatele kaksvarvaslaisikutele ja suhkru-liugurpossumitele.
Loomaaia asukate ööelust osa saamiseks soovitame kindlasti riietuda pigem soojemalt, sest päevane palavus taandub öösel igal juhul. Meeles tasub ka pidada, et sääsed on öösiti eriti aplad.
Põnevaid kohtumisi suveöises loomaaias!
Tekst: Inari Leiman
Esipildi autor: Andre Rätsept