Prževalski hobune

• IUCN
• LC
• NT
• VU
• EN
• CR
• EW
• EX

• Vertebrate
• Phylum: Keelikloomad (Chordata)
• Class: Imetajad (Mammalia)
• Order: Kabjalised (Perissodactyla)
• Family: Hobuslased (Equidae)

Zoo visiting area Sise-Aasia

Activity

päevane, videviku, öine

Sociability

seltsinguline

Nutrition

kõrrelised, rohttaimed

Size and weight

kehapikkus 250 cm, sabapikkus 100cm, õlakõrgus 140 cm, kaal 300 kg

Eluiga

25 aastat

Omal ajal asustas liik laialdaselt Sise-Aasia steppe ja kiltmaid 1000–2000 m kõrgusel, kus suvel võis temperatuur kerkida +40^o C, talvel aga langeda kuni -40^o C.

Prževalski hobuse lähim sugulane on koduhobune. Erinevalt koduhobusest on Prževalski hobuse lakk lühike ja püstine, ilma laubatukata ning saba ülemises kolmandikus puuduvad pikad jõhvid.

Tänapäeva geneetilised uuringud on tuvastanud, et Prževalski hobune pärineb Botai kultuuri inimeste poolt kodustatud hobustest. Botai inimesed elasid umbes 5500-5000 aastat tagasi praeguse Kasahstani aladel.

Esimesed kirjutised Prževalski hobusest on teada umbes aastast 900, kirja pandud Tiibeti munkade poolt. Lääne maailmas mainiti Prževalski hobust esmakordselt 1760ndatel aastatel. Seejärel, 1879. aastal, kirjutas neist vene maadeuurija Nikolai Prževalski, kelle järgi liik ka nime sai.

Liik suri looduses välja – viimast isendit nähti Mongoolias Gobi kiltmaal 1968. aastal. Väljasuremise põhjustas küttimine, koduloomade karjatamine selle liigi toitumis- ja joogikohtades, mille tulemusel nad tõrjuti üha kuivematele aladele, kus ei jätkunud vett, ja segunemine poolmetsistunud koduhobustega. Kõik tänapäeval elavad prževalski hobused pärinevad 13 tehistingimustes järglasi andnud isendist. Rahvusvahelise koostöö tulemusel on prževalski hobuste sigimine loomaaedades ja kasvandustes olnud edukas ning on alustatud liigi taasasustamist tema kunagisele elualale.

Prževalski hobused elavad 5–11 märast, sälust ja varsast koosnevates gruppides, mida juhib ja kaitseb üks täiskasvanud täkk. Karja märade hulgas on kindel hierarhia. Noored isased aetakse enne suguküpseks saamist juhttäku poolt karjast minema. Täkud saavad karja juhiks tavaliselt alates kuuendast eluaastast ja hoiavad oma positsiooni mitu aastat, kuni nad rivaalide poolt kõrvale tõrjutakse.

Hobused puhkavad kuni päikeseloojakuni, sööma ja jooma asuvad  öö hakul. Toituvad kõrrelistest ja teistest taimedest. Väga hea kuulmise ja haistmisega. Pikk ja paks talvekarv aitab üle elada karmi talve, lühike ja tihedalt liibuv suvekarv võimaldab paremini taluda kuumust. Tugevad lõuad ja mälumislihased lasevad toiduks tarvitada ka karmi ja kuiva kõrbetaimestikku. Kabjad võimaldavad kiiresti liikuda kivisel pinnasel.

Tiinus kestab 11–12 kuud. Aprillis-mais sünnib 1 varss. Innaaeg algab 7.–8. päeval pärast poegimist.