Tallinna loomaaia peaaednik Hannes Maripuu, maastikuarhitekt Eneli Niinepuu ja Tallinna botaanikaaia troopiliste ning subtroopiliste taimede osakonna juhataja Jaan Mettik võtavad kokku töö, mida on tulnud vihmametsa ekspositsioonis taimedega teha, et tulemus saaks ühtaegu nii põnev, kaunis, turvaline kui ka vastupidav.

Peaaednik Hannes Maripuu möönab, et nii suures mahus vihmametsa rajamine parasvöötmesse oli parajalt keerukas ettevõtmine, kuna sarnane kogemus seni ju puudus. “Meil on olemas Tallinnas küll botaanikaaed – nendel on seal kõik kenasti tsoneeritud ja kollektsiooni hoone on rajatud väga läbimõeldult ja loogiliselt,” selgitab ta, viidates koostööle botaanikaaiaga.

Hannes Maripuu. Foto: Heiko Kruusi

Teatavaks komistuskiviks sai koroonapandeemia – esialgse idee järgi pidi kogu taimestik saabuma Kagu-Aasiast. “Paraku läks see plaan vett vedama ja pidime leppima selle valikuga, mida oli pakkuda Hollandis, vastasel juhul oleks taimede siia transportimine võtnud aega 18 kuud.”

Foto: Agnes Janson

Taimed peavad läbima karantiini

Maripuu täpsustab, et pärast välja kaevamist ja transporti vajavad taimed Euroopas veel aklimatiseerumist ning karantiinis olemist, mis on kokku üksjagu pikk protsess. COVIDist tingituna venis ka ehitusprotsess. “Lõpuks saime taimestuse ikkagi peaaegu sellisel moel, nagu oli ette nähtud,” rõõmustab ta.

Taimestusel võeti appi tore läti perefirma Hercs Flora. “Nad tegid selle töö ära ennastsalgavalt ka siis, kui möödunud aasta juulis, taimede istutamise ajal, oli hoones temperatuur 50 kraadi. Paraku oli see mõne taimeliigi jaoks hukutav temperatuur,” meenutab ta. “Tulenevalt arhitektuurist on see maja hästi keeruline just klimaatiliste tingimuste osas, mis vajab täiendavaid jahutussüsteeme.”

Foto: Andres Teiss

Maripuu selgitab, et Euroopas on vaid üks konkreetne firma, kes selliseid suuri taimi tarnib. Taimede elus hoidmine on tema sõnul väga suur väljakutse, projekteerijatel puudus kogemus, kuidas ehitada hoone nii, et taimed seal ennast hästi  tunneksid. Ja ka loomaaedki ei ole nii suures mahus troopiliste taimedega kokku puutunud, nii et pidevalt õppisime ja õpime ka edaspidi, tunnistab ta.

Taimestuse valis välja maastikuarhitekt Eneli Niinepuu koostöös Tallinna botaanikaaia spetsialisti Jaan Mettikuga. “Nii et nende peale võib näpuga näidata, kui kellelegi midagi ei meeldi – aga võib ka pai teha, kui meeldib,” naerab aednik, kelle sõnul taimedel tuleb paraku leppida teadmisega, et nende keskel elavad nüüd ka erinevad linnu- ja loomaliigid. “Eks nemadki alles harjuvad ja katsetavad, kuhu oksa peale kannatab istuda ja kus võiks oma öö rahulikult ära rippuda. Kõik see taimedele muidugi väga ei meeldi, nii et mõnigi oks vahel murdub, aga usun, et see kõik loksub paika ja saame hakkama,” kirjeldab ta.

Eneli Niinepuu Foto: Andres Teiss

Loomad tahavad rippuda, põõnata ja püherdada

Maastikuarhitekt Eneli Niinepuu tunnistab, et reaalne kogemus vihmametsaga tal puudub, küll aga on ta võimaluse korral alati külastanud erinevate riikide botaanikaaedu ja teemaparke. „Palju julgust sain sellest, et minu esimene haridus on keskkonnakorraldus, mille käigus olen õppinud kuigivõrd ka erinevate kliimavöötmete ökoloogiat, lisaks oli mul spetsialisti tugi Jaan Mettiku näol. Vaatasin ka väga palju filme just Kagu-Aasia vihmametsa kohta ning ekspositsiooni tulevate loomade kohta,” kirjeldab ta tööprotsessi.

Foto: Agnes Janson

Ta lisab, et arvesse tuli võtta eelkõige loomade vajadusi, kunstlikku kliimat ja seda, et vihmametsa eksponeerimiseks üsna väike ruum avaks ennast külastajatele järk-järgult ja tekitaks salapärases džunglis viibimise tunde. „Väga palju mõtteainet kulus sellele, kuidas tagada  see, et loomad oma tarandikes püsiksid, et neil oleks kohti, kus rippuda, põõnata või püherdada, kuid taimed sellejuures alles jääksid. Lisaks tuli arvestada hooldusteede, kastmisvajaduse ja muu sellisega.”

Taimede paika saamisega kaasnes ka nii mõnigi üllatus: „Näiteks ei olnud projekti alustades infot, et vabalt elunevad tiiburid ekspositsiooni elama tulevad. Projekti lõpufaasis sai lisatud veel kunstliaane, et lendkoertele mõnusaid kohti luua.  Näib, et nende lemmikpaigaks on kujunenud ahtalehise viigipuu võra.”

Foto: Agnes Janson

 Esmakordselt projekteeris maastikuarhitekt maapinnaga püsivalt ühenduses olevat haljastust väliskliimast erineva kliimaga siseruumi, mis oli tema jaoks eriliselt põnev. „Ilmselt sellist võimalust töötada suures koguses epifüütsete taimedega, mis end teiste taimede külge on kinnitanud, kunagi enam ei tule. Kõikide taimede kohta saadud teadmised on samuti huvitavad – näiteks on mahe kalasabapalm Kagu-Aasia põlisrahvastele oluline toidutaim ja malai nelgipuul on paljudele vihmametsapuudele omane tüveõielisus. Nelgipuu on ka loomtolmleja, mis tähendab, et tüvel toituvad väikesed imetajad tolmeldavad puu,” selgitab ta. 

„Kõik mõjub üsna lummavalt – eriti kui pimedast troopikaööd kujutavast sissekäigust troopilisse lopsakusse siseneda.” Eneli Niinepuu

Foto:; Andres Teiss

Vaatamata väljakutsetele on Niinepuu lõpptulemusega rahul. „Kõik mõjub üsna lummavalt, eriti veel siis, kui pimedast troopikaööd kujutavast sissekäigust troopilisse lopsakusse siseneda. Rõõm on näha, et harjas-nõgeselehed eputavad oma roosade sabadega, roomavad viigipuud on asunud pindadel ronima, mustad nakhiirelilled õitsevad ja tsissuste (Cissus nodosa) õhujuured koovad erinevate ruumiosade vahele kardinaid,” kirjeldab ta.

Kuigi troopilisi hiigelpuid polnud hoonesse võimalik projekteerida, tekitavad haljastatud kunstkaljudest seinad ja inimmõõtmetest oluliselt suuremad puud, banaanid, palmid ja sõnajalad juba külastajale tunde sellest, et inimene on looduse skaalas tilluke. „Ala, kuhu on istutatud erinevates kasvufaasides puusõnajalgu, mõjub samuti põnevalt. Lisaks paistavad sõnajalgade vahelt vihmametsas kunsttempli lagunevad varemed. Vaade kohvikualalt, kus veesilma taga kõrguvad imposantsed tarbe-kruvipuud, rõõmustab samuti silma. Hea meel on näha, et loomad on loodud keskkonna päris hästi omaks võtnud,” jagab maastikuarhitekst muljeid.

Foto: Agnes Janson

Pirtsakad taimed jäid kõrvale, haisulille asemele tuli jäljend

Maripuu sõnul vajab ekspositsioon talvel soojendamist ja suvel jahutamist. “Valgust läbilaskev katus on ainulaadne, siin ei ole ühtegi avanevat akent. Stabiilset niiskusetaset ja temperatuuri on erikujulises majas raske hoida. Looduses toimib kõik nii, nagu peab, aga kunstlikus keskkonnas võib juhtuda, et üks asi räägib teisele vastu. Eks me õpime ja harjutame.”

Ekspositsiooni peakangelasteks on siiski loomad ja taimestik moodustab neile fooni ja aitab külastajatele meeleolu luua. Kindlasti ei ole aga tegemist vihmametsa koopiaga. Päris vihmametsas on pilt siiski pisut teine. Ehitatud on vastavalt rahalistele võimalustele ja seepärast on tegemist suhteliselt tagasihoidliku troopilise hoonega, mille ekspositsiooni osa on natuke alla 1000 m2. Euroopas on tavaks selliste hoonete puhul üks null suurusele lisada. Maripuu usub, et tegelikult saaksid loomad hakkama ka taimedeta, ent linnud pigem mitte. “Taimed annavad teatud mugavustunde nii loomadele kui lindudele.”

“Rehasid, mille otsa olime enne astunud, õnnestus nüüd vältida, see andis julguse katsetada.” Jaan Mettik

24 aastat Tallinna botaanikaaias töötanud Jaan Mettik sõnab, et kuigi ka temal endal on Kagu-Aasia vihmametsas seni käimata, teab ta, et vihmametsade ülesehitamise loogika on  põhiolemuselt siiski sarnane. Kuna ka botaanikaaias on varem rajatud samas stiilis kasvuhooneid, tundis ta end loomaaia puhul juba kindlamalt. „Rehasid, mille otsa olime enne astunud, õnnestus nüüd vältida, see andis julguse katsetada. Tekkis tunne, et mul on midagi anda ja seda tööd oli väga huvitav teha,” ütleb ta.

Jaan Mettik. Foto: Heiko Kruusi

Temagi hinnangul on loomaaia vihmametsa ekspositsioonis esikohal loomad, mistõttu tuleb nende vajaduste ja harjumustega arvestada. „Väga pretensioonikaid taimi me seetõttu valida ei saanud. Ekspositsiooni taimede osa sai valmis umbes aasta tagasi ja taimedel on aega olnud kosuda: turbapätsid hakkavad juba sammalt selga kasvatama.” lisab ta naerdes.

Taimeliikidest, mida külastajad imetleda võiksid, toob Maripuu esile puusõnajalad ning ülikiire kasvuga liaanid. “Meil on mulaažina üks petutaim ka – Borneo vihmametsas kasvav suureõieline arnoldi raitlill, mis on liaanile kinnituv parasiitne taim.

Raitlill. Foto: Heiko Kruusi

Ent teda ei saanud me kuidagi siia tuua, kuna ta on looduskaitse all. Looduses on raitlille õie läbimõõt peaaegu meeter ja sellest õiest on meile tehtud peaaegu perfektne koopia,” räägib ta ja lisab lõbusalt, et looduses haiseb lill üsna jälgilt ning lehk levib lausa mitmesaja meetri kaugusele. Tallinna loomaaia külastajad jäävad sedasorti lõhnaelamusest õnneks ilma. See-eest on ekspositsioonis tunda saarmatele iseloomulikku lõhna. 

Aednik ütleb, et kokku on vihmametsa ekspositsioonis umbes 200 taime. “Inimestele jätab eriti eheda mulje udu, mida me pidevalt tekitame. Õhuniiskus on 80 protsendi juures, mis tähendab, et sa viibidki peaaegu aurusaunas,” jagab ta muljeid. “See on omaette elamus, muud niisugust võimalust Eestis ega lähiriikides ei ole.”

Illustration

Avatud iga päev

  • Kassad ja sissepääs 9-17
  • Loomaaed 9-19
  • Siseekspositsioonid, sh Vihmamets T-P 10-18
  • Vihmametsa sissepääs kuni 17:30
  • Laste loomaaed 10-17
  • Meenepood 10-17
Siseekspositsioonid on esmaspäeviti suletud. Laste loomaaed on kuu viimasel esmaspäeval suletud.

Loomaaia kaart

Loomaaia kaart