Urbanipäeval, 25. mail lahkus siitilmast 99. eluaastat alutanud Herbert Jõgis (09.04.1925–25.05.2023), mees, kelle elutee oli tihedalt seotud Tallinna loomaaiaga.
Loomaaia ajaloost pajatavast raamatust „Loomaaia jäljerajad“ (2014) saab lugeda: „Sissekanne Herbert Jõgise tööraamatus näitab, et 1955. aasta kevadel võeti ta loomaaia palgale dresseerija ametikohale. … Too ametinimetus oli puhas formaalsus, mille toel pääses … arveldust ja planeerimist õppinud mees erialasele tööle.“ Sest sõda vajutas pitseri 18-aastase noormehe eluteele ega teinud rahuajal õppima ja tööle pääsemist kuigi hõlpsaks.
Aga loomaaiast sai tema tööpaik pooleks sajandiks, siin töötas ta veel 80-aastasenagi.
Jäljeradade raamat pajatab: „ Oma oskuste ja loomuomadustega oli Herbert Jõgis pearaamatupidajana asendamatu mees, kellest kõneldes toonitavad kõik tema kauaaegsed kolleegid kui ühest suust ausust, täpsust, põhjalikkust ja kohusetunnet, aga ka erilist huumorisoont, mis tihtipuhku võis tekitada ka nõutust ja hämmingut, enne kui alati väljapeetud tõsise olekuga mehe nalja- või irooniaivale pihta saadi.“
Ja veel: „Lisaks ametialastele oskustele ja elutarkusele oli Herbert Jõgisel sõna otseses mõttes kuldaväärt tehniline taip.“ Ta parandas kelli, seadistas raadioaparaate ja sai arvutitega kohemaid sina peale. Tema kirjutuslaua ühes sahtlis olid alati tööriistad, punase peaga kruvikeeraja ja näpitsad.
Tagasihoidlik ja mõneti isegi silmatorkamatu Herbert Jõgis, kes juhatas direktoritööd alustanud Mati Kaalu läbi loomaaia kitsukese eelarve arvude rägastiku, nii et jagus nii loomadele kui ka inimestele, ja hoidis aastaid loomaaia finantse kindlates kätes, kuulub vaieldamatult loomaaia töötajate kullafondi.
2004. aastal anti Herbert Jõgisele Tallinna loomaaia vastasutatud teenetemärk.
Puhka rahus
