Lahkus Nadežda Kotškina – meie laotädi
8. aprillil lakkas tuksumast tulihingelise loomasõbra Nadežda Kotškina (15.04.1946–8.04.2023) süda. See süda kuulus loomaaiale juba alates 1992. aastast, mil 46-aastane naine tegi oma kirevas tööelus kannapöörde ja tuli loomaaeda tööle varustusinseneriks, esialgu küll ajutiselt.
Nadežda tööelu algas varakult: 16-aastase neiuna asus ta tööle Tallinna II Linnahaigla (hilisem Tõnismäe Haigla) füsioteraapiaosakonda sanitarina. Kaks aastat hiljem töötas ta Eesti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis protozooloogia ja mikrobioloogia laboratooriumi laborandina, kus talle avaldati kiitust ametialase töö ja ühiskondliku tegevuse eest.
Veel on ta töötanud Tallinna Merekaubasadamas raadioside-operaatorina ja ekspediitorina, puhvetineiuna, korrusekorrapidajana „Meremeeste Kodus“ ja olnud arvestussektori statistik.
Alates 1980. aastast töötas ta Eesti Ajakirjanduslevis instruktorina.
Kõigis töökohtades kiitust ja äramärkimist pälvinud naine leidis aga oma tõelise kutsumuse Tallinna loomaaias, kus ta töötas alates 1994. aastast järjepidevalt 29 aastat hoides loomaaia laomajandust ja varustamist, tellimist ja arvepidamist oma kindlates kätes.
Tädi Nadja oli suure südamega, rõõmsameelne, õiglane, otsekohene ja julge, vahel käre, kuid alati asjalik ja tegus. Tema töö nõudis suhtlemist pea kõigi loomaaednikega, sestap on kõigil temast ka midagi mäletada. Laomeestele oli ta kui oma ema, kellele võis muret kurta, kes oskas kuulata ja nõu anda, nalja visata ja vahel ka mõne kõvema sõna öelda, kui vaja.
Läbi loomaaia oma tööpaika, lattu minnes või sealt tulles peatus tädi Nadja alati oma lemmikute aedikute ääres ja ajas nendega juttu. Kutsus vajadusel korrale külastajaid. Viimastel aastatel elas ta eriti kaasa meie jääkarude käekäigule.
Tema tööpaiga, pisikese laoputka kõrval kasvav põõsas on täis riputatud söögimajakesi, kus käivad kõhutäit nõutamas tihased ja varblased, puukoristajad ja rähnid, rästad ja oravad. Akna all pisikeses peenras aga õitsevad lilled ja veidi eemal kasvas mõnikord ka mõni kõrvits ja kurk.
Tädi Nadja juures tundsid ennast hoituna nii metskitsed, kogemata loomaaeda sattunud kährik kui ka eksinud ja metsistunud kodukassid.
Loomadest, nii aedikuasukatest kui ka vabalt elavatest elukatest võis temaga lõputult rääkida. Ta tundis loomi, oskas neid näha, mõista ja kirjeldada.
2017. aastal anti Nadežda Kotškinale Tallinna loomaaia teenetemärk.
Loomaaed jääb tädi Nadjat kauaks mäletama.
