Taliharjapäeva nädalal püsib imeline lumevalge ja vaikne talveilm. Lumi krudiseb, lumehelbed sillerdavad päikeses ja puud on härmast valged. Päevapäike paneb kohevil rasvatihase juba kevadisi viisijuppe vilistama. Vaikse vidina saatel lendab suur parv siisikesi lepakäbisid nokkima. Väike-kirjurähn taob ennastunustavalt oksa, nii et laaste lendab. Rohevint aga troonib kibuvitsatüükal nagu suur eksootiline vili.
Varahommikul, veel enne kui talvepäike üle silmapiiri kerkib, avaneb õueuks ida-aafrika teravmokk-ninasarvikule Bintile. Veendunud, et pealtvaatajaid pole ja ilm on jalutuskäiguks sobilik, astub loom õue ning sörgib hooga kohevas lumes. Jookseb siis tuppa oma erutust talitajaga jagama, ja taas tagasi õue.
Korralikku talveilma naudivad eriti meie noored jääkarukaksikute paarid. Nüüd on hinda läinud mänguasjad – suured sinised vaadid –, millega saab mürada ja kukerpallitada, mida võib vette visata ja veest välja sikutada ning muidugi üritada võimalikult lapikuks pressida.
Meie kõige veelembesem jääkaru Kaja aga sulistab pikalt basseinivees. Kui ta veest jäisele kaldale ronib, siis ei vaevu ta end isegi kuivaks püherdama, vaid uisutab tilkuvana kaldajääl.
Päevasel ajal ontlikult tiigrioru aedikus või käigutorus patseeriv ja vahel punahunte kimbutav amuuri tiiger Ohana on talle mängimiseks antud suure sinise lapikuks vajutatud vaadi oma tiigijääle vedanud, kuid asub seda tuuseldama alles õhtuhämaruses.
Tiigriorus kõndides tasub pea kohal paikneval tiigrite käigutorul silma peal hoida ka siis, kui seal ei paista esmapilgul kedagi olevat, sest mõnikord meeldib Ohanale torus vaikselt pikutada, käppi lakkuda ja tukastada.
Talvekülm teeb loomaaia õueasukad ilusaks ja kohevaks ning pea kõigil on aeg-ajalt mokad lumised.
Pika ja sooja talvekarva selga kasvatanud Prževalski hobused lund ja külma ei pelga, kuid marsivad targu rivis üksteise järel. Suure heleda sabapeegliga erksad ja ettevaatlikud buhhaara hirvedki sumpavad lumes.
Lakkhundil on küll karv turris, kuid õuejalutuskäigust ta ei loobu. Kohevad punahundid silkavad niutsudes lumises aedikus ja nuhivad lume alt toidupalu välja.
Kummituslik amuuri kass Murmur ilmub ja kaob kuuldamatult, jättes lumele vaid jäljeraja.
Jäljeradu on täis ka tugeva jääkaane all olevad linnutiigid: nüüd saavad meie alpakad kaldavõsale ligi teiselt poolt ja seda maiustamise võimalust ei jäta nad kasutamata. Lumi kergitab maapinda ning pürjadki püüavad nüüd piirdekraavi kohal laiuvaid oksi suhu ampsata.
