Kondorkilpkonn DONNA-KLAARA

Kondorkilpkonn Donna-Klaara saabus Tallinna loomaaeda 30.11.1974 Zookoondisest (Nõukogude Liidu omaaegne loomaaialoomade jaotuspunkt Zoo Objedinenie). Kust ta tegelikult pärit oli ja millal koorunud, ei ole teada. Arvati, et 1968. aastal. Juba saabudes oli tema seljakilp liiga nõgus. Donna-Klaara toodi seltsiliseks Tallinna loomaaias juba elavale arvatavalt isasele kondorkilpkonnale, kes oli tulnud samuti Zookoondise kaudu 1972. aastal.

Elle Värnik meenutab: „Alguses ei tahtnud kumbki hästi süüa ja tuli mängida, liigutada liha- ja maksatükikesi nende nina ees. Maksa süüa nad armastasid, aga iga kord peale söötmist tuli siis akvaarium puhtaks küürida, sest maksa söömisega kaasnes paras läbustamine.“ Kondorkilpkonnad elasid koos ühes akvaariumis. Kaklemist toidu pärast ei olnud ja ka muidu pidasid nad end rahulikult üleval. Munemist ette ei tulnud.

Imbi Taniel, Donna-Klaarale nime andja, mäletab teda kui vahvat ja leplikku looma, kes koristamisel tüli ei teinud ja lasi end oma pikast sabast eemale tirida, kui teele ette jäi. Ta oli ju suur ja päris raske kilpkonn.

Kondorkilpkonnad on maailma suurimad mageveekilpkonnad, nende kilprüü läbimõõt võib olla kuni 80 cm. Elavad peamiselt Mississipi jõgikonnas. Kalu püüdes kaevuvad poolenisti mudasse, ajavad lõuad pärani, sirutavad välja keele roosaks värvunud usja jätke ja haaravad “ussikest” sööma tulnud kala tugevate lõugade vahele. Ka enesekaitseks hammustavad väga tugevasti.

Oma viimased eluaastad veetis Donna-Klaara troopikamaja keskel olevas basseinis. Seal oli ka kalu, küll suuremaid, kui Donna-Klaarale suhu oleks mahtunud, kuid sellegipoolest passis ta sageli suu ammuli, väike roosa usjas keelejätke vees hõljumas… Kala tabamas teda siiski ei nähtud.

Donna-Klaara lahkus arvatavalt 45 aasta vanusena 16.04.2013.

Kondorkilpkonn Donna-Klaara kolju ja seljakilbis on välja pandud looduskooli koridori vitriinis.