Neljapäeval, 25. jaanuaril oli 100. sünniaastapäev Sándor Martin Sternil (1924–2017), eesti-ungari päritolu kunstnik-animalistil ja joonistamisõpetajal, mitmekülgselt andekal inimesel, kelle käe all on sirgunud põlvkondi loovisiksusi. Nii mõnestki tema õpilasest on saanud samuti kunstnik.
Tallinna loomaaiaga oli Sándor seotud juba noorpõlvest, 1949. aastast. Pea iga päev töötas ta loomaaias vabatahtlikuna alates 1961. aastast, kui direktori ametikohale asus tema vend Károly Stern (1921–1975). Sándor on öelnud, et need olid ühed huvitavamad ja kaasakiskuvamad aastad tema elus: tal oli siis ainulaadne ja kordumatu võimalus tegeleda vahetult erinevate loomadega, tegeleda sellega, millest ta alati oli unistanud.
Hea huumorisoonega koloriitse kunstniku paljude aastate jooksul loodud looduslähedasi ja loomutruid loomajoonistusi ja -maale, raamatuillustratsioone, logosid ning postmargikujundusi saab nüüd nautida loomaaia keskkonnahariduskeskuse näitusealal.
Iga tema pilt jutustab lugu.
Enamik liike, kelle isenditest on saanud Sándori pildikangelased, on ka praegu Tallinna loomaaias olemas. Kutsume neid imetlema nii piltidel kui ka leidma, jälgima ja avastama loomaaia õuealal või majades.
Järjekordne sula vallandas loomaaednike loomingulisuse: puu otsa hüppas lumejänku, piirdele istuma sättis end aga lumekass. Nagu selgus, oli puu otsas turvalisem – jänku veel püsib, kass aga jõudis pooleldi sulada ja teda tuli taastada.
Talitajad on ka aedikutes usinalt ametis, et seni lume alla peitunud ja nüüd tasapisi välja sulavat “varandust” kokku kaapida ja ära koristada – kevadel kergem.
Pehme ilm lubas taas õue jalutama lakkhundid ja hõiskama kured. Ka surikaadid pistsid korra ninad õue. Kui aga ilm õue minekuks viletsavõitu, saab peeglist elule põnevust lisada.
Teisipäeval libises elevant Fieni vasak jalg libedaks sulanud aedikus. Loom jalga ei nikastanud, aga ehmus sellest sedavõrd, et keeldus kolmapäeva hommikul õue minemast. Ta sättis ennast põiki uksele ette ega lubanud ka oma kaaslast Draayd õue. Ei aidanud seegi, et talitajad kõik võimalikud teerajad aedikus põhjalikult liivatasid, Fien oli ettevaatlik ega tahtnud riskida uue libisemisega. Õhtuse jalutuskäigu ajaks suutis ta siiski endast võitu saada ja mõlemad londilised läksid õueõhku hingama.
Jääkarud libisemist ei pelga, neile see pigem meeldib. Friida sammub hoogsalt jäises aedikus, Raspi aga kõhutab märjal lumel ja on endale uinakuks kuuse padjaks sättinud.
Lumeleopardid on nüüd koos ka öösiti, ainult süüa saavad nad eraldi, et tüli ei tekiks.
Üks Bennetti känguru poeg pistis läinud pühapäeval pea ema kukrust välja otse põnevalt valgesse lumisesse maailma. Samal päeval sündisid troopikamajas järjekordsed viis jõeraipoega, kes asustati esmaspäeval suurde akvaariumi varem sündinud noorte jõeraide juurde.
Loomaaia noorteklubi liikmed tegid kolmapäeval tutvust pisikeste metsalindude eluga. Teooria klassis ära kuulanud, läksid noored koos juhendajatega õhtuhämarasse metsa pesakaste puhastama. Kolmest läbi vaadatud pesakastist kahes tabati ööbija – rasvatihane. Sulelised said rõnga jala ümber, misjärel nad pandi tagasi pesakastidesse ööbimist jätkama.
