Troopiline vihmamets on rohelusse uppunud maailm. Metsarajalt kõrvale astuja satub tiheda taimestiku embusse, kus ta saab osa arvukatest imepärastest kohtumistest. Taimed ripuvad, ronivad, kõrguvad, toetuvad ning iga lehealune võib peita järjekordset kummalist looma.
Vihmametsa romantikapaketis on oma osa putukahammustustest ja taimetorgetest kiheleval nahal, kopituslõhnalisel matkavarustusel ja alalhoidlikul hirmutundel metsloomaga kohtumise ja eksimise ees. Seda kõike saab kogeda tingimustes, mis on tuttavad aurusaunast.
Ka Tallinna loomaaia uue vihmametsamaja südameks on lopsaka taimestikuga ümbritsetud käänuline jalgrada. Loomaaias on hoolitsetud, et iga seikleja terve nahaga metsast välja jõuaks. Küll aga peab tulevane külaline arvestama veeaurust tiine palava ruumiga, kus tunnevad end koduselt põhjamaise maitse jaoks selgelt eksootilised taimed.
Rohelus kogub veel hoogu, et ekspositsioonisaali ilmet metsikumaks muuta. Selleks peavad kaugelt kohale lennutatud taimed saama üle oma individuaalsusest, sirutuma naabrite poole ning põimima end üheskoos metsaks. Selle korda saatmiseks ei saa taimed oma plaanidesse kaasamata jätta ka loomi, kellest nii mõnigi võib varju pakkuvast lehestikust ootamatult teerajale vupsata.
Kuidas nad seda teevad? Kuidas saavad nii paljud liigid kõrvuti koos elada, veel enam, luua suhteid, mis muudavad hulga indiviide ühtseks tervikuks – metsaks?
Mõni loomaliik on sotsiaalne, vajades enda ümber liigikaaslasi. Teised on üksikeluviisilised ehk pulmaaja välisel perioodil liigikaaslastest eemale hoidvad. Suhe enda sugustega on vaid poolik lugu. Metsas ei saa keegi päriselt omaette olla, iga metsaelanik on ümbritsetud sadade-tuhandete naabrite poolt. Tihedalt koos elavas seltskonnas oma koha leidmine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Igaüks peab leidma strateegia, kuidas ära mahtuda ja sobituda. Edukaid lähenemisviise võib olla mitmesuguseid – koostöövalmidus, leidlikkus või jõu maksma panemine – ning neid kõiki võib saata ühtmoodi edu.
Lewis Carrolli teoses „Alice Imedemaal“ jagas Punane Kuninganna Alice’ile elutarkust: „Et paigal püsida, ei tohi seisma jääda.“ Loodusteadlased on nutikast tähelepanekust kinni haaranud ning ristinud selle Punase Kuninganna hüpoteesiks. Selle kohaselt on liikide vahelised suhted dünaamilised ning selleks, et säilitada oma positsioon, peavad liigid pidevalt muutuma.
Mõnd naabrit ei pane tähelegi – no lihtsalt ei ole ühiseid huvisid. Teisega võib tekkida sõbralik harmoonia, mille osaks on vastastikune abistamine ning teineteise täiendamine. Kolmandaga tundub nagu ei oleks võimalustki – iga katsetus kõrvuti elada päädib konfliktiga. Viimane suhe võiks ilmestada kaht kiskjalist. Samale toidule konkureerivaid liike, kes peavad lugu ka isiklikust ruumist ning on oma õiguste kaitseks valmis kasutusele võtma täisrelvis lõugasid, on raske ette kujutada harmooniliselt koos elamas. Abinõuks võib osutuda kompromiss, mille leidmist loodab tunnistada ka terve loomaaia pere. Nimelt on uues troopikamajas plaanis pidada ühes aedikus kaht Kagu-Aasia troopika kiskjalist: sõrmiksaarmat ja binturongi.
Aasia sõrmiksaarmas võib maailma saarmaliikidest olla küll kõige pisem, kuid saarmalikust lustivast energilisusest tal puudu ei tule. Tallinnasse saabusid emane Rachel ja isane Joey eri loomaaedadest, kuid juba napilt kolm kuud pärast kohtumist said noorukesed loomad esimest korda vanemateks. Õnn tuli saarmapere õuele jaanuaris, õige pea pärast troopikamajja kolimist. Loodetavasti on see alles tore sissejuhatus paljudele eesootavatele suhetele, mis loomaaia vihmametsale osaks saavad.
Järgmine suhete proovilepanek jõllitab saarmaid ülevaltpoolt. Nimelt asub saarmate peade kohal katusekorter, kuhu kolivad sisse kaks veidrat pikakarvalist: binturongid. Binturong meenutab korraga nii kassi, karu kui ka laisklooma, kuid kuulub hoopis eksootiliste tsiibetkaslaste sugukonda. Rahuliku elutempoga binturong on oma jässaka keha kohta üllatavalt osav ronija. Selleks kasutab ta viienda jäsemena oma haardsaba.
Õnneks on loodus loomaaednike plaanidele – kaks liiki kokku elama panna – eeltöö ise ära teinud. Oma loomulikus keskkonnas sarnaste ressursside pärast konkureerivate liikide jaoks peitub kõige lihtsam kompromiss eluruumi ja aja omavahelises jaotamises. Ööpimeduses vihmametsa kõrgemal korrusel peamiselt puuvilju välja nuuskiva binturongi jaoks on tülid päevasel ajal veekogu läheduses koorikloomadega krõbistava saarmaga välistatud.
Selliste metsareeglite paika panemine võib väljenduda peensusteni minevates detailides: millise ahvi karvadesse mingi täiliik poeb, kui kõdunenud palgi sisse mingi mardikaliik oma munad jätab või millises vanuses puuleht mingile lehesööjale kõige maitsvam on.
Loomaaia saarmapere ja emane binturong on saanud juba mõnda aega üksteise kohalolekuga harjuda. Mõlemal poolel on võõra vastu suur uudishimu, mille väljendamisel avaldub saarmate loomupärane hoogsus ja kirglikkus eriti hästi. Binturong on nii mõnelgi korral alumisele korrusele laskunud.
Kuigi vaoshoitud temperamendiga bintu hoiab viisakalt distantsi, kamandavad saarmavanemad järelkasvu ärevaks hetkeks pesakasti peitu. Kohe-kohe aga jõuab kätte aeg, kui vanemad peavad endale tunnistama: hoida vaos kuut rüblikut, kelle loomus tõmbab veemõnude avastamise poole, on lootusetu ettevõtmine.
Praegu jagavad loomad aedikut ainult õhtuti ja öiti, sest binturong peab lugu pikast päevasest unest ja aktiivsest ööelust, peitudes päeval siseruumi. See on järjekordne katsumus loomaaednike tööelus, sest loomaaia külalised öösel ju magavad. Õige varsti muutub naabrite kooselu ööpäevaringseks, sest proua binturongi siseaediku hõivab loomaaeda saabuv isane binturong. Pöidlad pihku, et uue loodetava paari kooselu hakkab olema pingevaba ja et proua teeb härrale kiirkorras koolituse, kuidas altnaabrite lärmakusest hoolimata unele suikuda.
Saarma ja binturongi kooselu on vaid üks paljudest tulevastest. Peale kahe eri liigi koos pidamise on Tallinna loomaaial seni vähe kogemusi loomade pidamisega külastajate alas. Katsetamisele tulevad mitmesugused karvased ja sulelised, kellest esimene – noor hõbefaasanikukk – on hakanud metsaalust ja jalgrada juba enda omaks pidama.
Episood faasani ühelt avastusretkelt on ehe näide vältimatust eksperimentaalsusest loomaaia töös. Nimelt osutus kärbitud lennusulgedega lind kõigi üllatuseks lennuvõimeliseks ja maandus üht kahe kalju vahele jäävat aedikut uurima. Pikalt talle selleks võimalust ei antud, sest ootamatult tahtsid ühed vonklevad elukad hoopis teda lähemalt tundma õppida.
Õnneks oli faasani reaktsioonikiirus kõrgel tasemel ning tiivarobina saatel päästis lind end saarma ahnete näppude vahele sattumast. See oli faasanile üks õnneliku lõpuga läbielamine, pealekauba ka õppetund talle määratud elamisruumi piiride kohta.
Miks üldse võetakse loomaaias selliseid katsetusi ette? Nii nagu looduses muutuvad liikidevahelised suhted pidevalt, on õnneks hakanud muutuma ka inimese vaatenurk teistele liikidele, kellega me maailma jagame. See väljendub ka loomaaia kui metsloomi pidava asutuse tõekspidamiste ja püüdluste muutumises. Selle asemel et eksponeerida loomaliiki eraldiseisva üksikolendina, on loomaaia nüüdne püüdlus rõhutada iga liigi kuulumist suuremasse elukooslusse.
Iga elusolend on lahutamatu osa tema elupaigast ning ühtlasi on iga elupaik omanäoline just kõrvuti oma elu loovate liikide tõttu. Vähe on vihmametsaga samaväärseid kohti, kus sellist läbipõimumist tunnetada ja kogeda saab… kas looduslikus džunglis või hoopis peagi avatavas väikeses loomaaia vihmametsas.
Autor: Leif-August Kirs
