Laupäeval, 28. juunil täitub 35. eluaasta meie vanimal Prževalski hobusel Podkoval. Kuigi eaka mära lakk ei ole enam nii tume kui nooruses, on tema samm ikka kerge ja silm ergas.
Alla aastasena 1991. aasta juunis oma sünnikodust Nikolajevi (Mõkolajivi) loomaaiast Tallinna saabunud märavarss sai meie juures endale nimeks Podkova, mis eesti keeles tähendab hobuse- ehk kabjarauda. Juba säluna pani Podkova end karjas maksma ja pidas ise ennast karja bossiks, kuigi ta oli muutliku meelega ja küllaltki ettearvamatu.
Elu jooksul kolme täkkvarsa emaks saanud Podkova kapju ei ole kunagi rautatud, kuid näib, et hobuseraud kui õnnetoov ese on ka nimena kandjale õnne või vähemalt pikka iga toonud. Podkova elust on põhjalikumalt kirjas loomaaia looduskooli koridori seinal rippuval eakate loomade näitusel.
Laupäeva keskpäeval saab kogu meie Prževalski hobuste kari – Podkova (35), Vaide (22), Pamela (22), Niva (22) ja Pinta (21) – eaka mära sünnipäeva puhul põnevat tegemist ja maitsvat nosimist.
Toitu mäludes ja aeg-ajalt oma sinist keelt näidates näib hobuste aediku kõrval elav viltu kasvanud sarvedega jakk Tusa elu üle mõtisklevat. Jakid on vähenõudlikud loomad, kes on oma lühikeste ja tugevate jalgadega väga osavad kaljukarniisidel ronijad. Inimesele on nad asendamatud koormakandjad kõrgmägedes.
Veidi eemal faasanite reas võib nüüd suvel päriselt kuulda argusfaasani kuke huigatusi, mitte lindilt nagu vihmametsamajas. Kuukabarraga aedikut jagav argusfaasanipaar on küll enamasti taimestiku taga peidus, kuid kuke kõlavad huiked kostavad kaugele.
Markuurisikk alpinaariumis näitab ette, kuidas on künkanõlval mugav rohtu süüa: ta liigub edasi esijäsemete randmetele toetudes. Nii teevad ka laugel maal elavad tüügassead, kelle massiivne pea muidu maas kasvava rohuni hästi ei ulatu.
Markuuriaediku künka taga aga naudivad rõõmsat lapsepõlve kõik kuus tänavu sündinud markuuritalle. Tallegängi on valvamas alati vähemalt üks kolmest kitseemast.
Lumeleopard Makalu kargleb, hiilib või pikutab oma rohelusse uppuvas aedikus just nii nagu tal parasjagu tahtmist.
Neljapäeval said ühes aedikus omavahel kokku kõik meie neli jääkaru: viieaastased Imaq ja Inuk ning kolmeaastased Skadi ja Kaja. Omavaheline tutvumine läks jälle sammukese võrra edasi.
Kullimäel teritab silma ja silub sulgi üks Euraasia suurimaid kakulisi – kassikakk, kel nimeks Filja. Laste loomaaias aga laseb värskel rohul hea maitsta küülik Lotta, kel vanemailt päritult on üks kõrv kikkis, teine lontis.
Juulikuus toimuvad taas suvised loomaaednike jutud: teisipäevast laupäevani tutvustatakse meie vahvaid asukaid ja kõneldakse loomaaia liigikaitselisest tegevusest.
