Üheskoos lähestikku kasvavad puud ei anna kokku veel metsa. Puude all, kohal, ümber ja peal elab terve müriaad eluvorme, ning mets on nende kõigi ühine looming – ökosüsteem. Elusolendid on selles loomingus vaid osatäitjateks. Metsa muudab päriselt elavaks kõigi osatäitjate omavaheline põimitus. Ei ole elulootust ühelgi isendil ega liigil, kui teda ei ümbritse muu elu.
Troopilised vihmametsad on loodusloomingu kõige liigirikkamateks näideteks. Muidugi soosivad ekvaatoril valitsevad kliimaolud seene- ja taimekasvu nii arvukuses kui ka mitmekesisuses, mis peegeldub omakorda loomade liigi- ja vormirikkuses. Nii suures seltskonnas osutub rollide jaotus hädavajalikuks.
Kõik liigid on endale välja valinud rollipartnerid ja astunud nendega eripärastesse suhetesse, millest võib tihtipeale välja areneda täielik teineteisest sõltuvus. Selle tulemusena on metsa liigirikkuse suurimaks hoidjaks ja kaitsjaks sellesama liigirikkuse olemasolu ise.
Mis inimesele näib lopsaka metsana, võib ühe putuka jaoks olla roheline kõrb. Enamasti on taimesööjad putukad oma toiduvalikul liigispetsiifilised – nad toituvad vaid ühest või mõnest kindlast taimeliigist, kelle üles leidmine ei ole vihmametsas kerge ülesanne. Läbi „partnerluse“ tagavad putukad olustiku, kus mõni üksik domineerivusele kalduv taimeliik teiste ees hukutavat ülekaalu ei saavuta. See on üheks näiteks, kuidas taimtoiduliste liigirikkus on ühtlasi ka taimestiku mitmekesisuse olemasolu ja säilimise üheks eelduseks.
Loomaaias on vihmametsa tema loomulikus keerukuses vaat et võimatu jäljendada. Eks elavad ju siinsed elukad teineteise kõrval kunstlikult ning harmoonilise tasakaalu saavutamiseks jääb erinevatest liikidest selgelt puudu. Ekspositsioonis on küll vabalt külastajate vahel sagivaid loomi, kuid liigne loomulikku teed minna laskmine päädiks loomaaias üksiku kiskja luusimisega tühjaks söödud taimestikus.
Seetõttu on loomaaia vihmametsa tippkiskjad – kalakassid Tommi ja Rosa – end sisse seadnud kaljude poolt piiratud aedikus. Looduses distsiplineeriksid nemad eluvõrgustikku toiduahela ülemistelt astmetelt. Loomaaias hoiab kalakasse omakorda vaos aedikut kattev taimeväätidesse kasvav võrk – fantastilised kütid käituksid aedikusse maandunud linnuga märksa resoluutsemalt kui naabritel saarmatel see korda läks.
Loomu poolest on kalakass ekspert kalapüüdmises, kelle järele võib ta ka üleni vee alla sukelduda. Sellest tulenevalt võib loomaaias peale sattuda ootamatule vaatepildile: veemõnusid nautivale kassile! Noor Tommi on sellisele võimalusele tunduvalt rohkem avatud, kui juba väärikas eas Rosa.
Loomaaia külastamist tasub ette võtta erinevatel kellaaegadel, sest vaatemäng võib aset leida eri päevahetkedel. Kui bassein osutub sinu külastamise hetkel tühjaks, siis uuri aediku kõrgemaid tasemeid. Ilmselt leiad kalakasse tegemas ebakassilikule vastukaaluks hoopis midagi eriti kassilikku – kaljuorvas laisalt pikutamas.
Päike-taim-rohusööjad-kiskja .. kooliajast on toiduahel kõikidele ühtmoodi selge. Lösutavast kalakassist vabadel kaljuorvadel võib näha kasvamas taimi, mis keeravad klassikalise teadmise pea peale. Kanntaimedel on leidlik strateegia, kuidas Kagu-Aasia soo-ja mägimetsade mineraalaine vaestel muldadel kasvada – nad söövad putukaid!
Kanntaim püüab putukaid lehetippudes kasvavatesse püüniskannudesse. Osaliselt vedelikuga täidetud kannud on ülalt avatud, paljudel ripub avause kohal vihma eest kaitsev kaas. Suue on tihtipeale punaselt värvunud ja meenutab õit, lisaks eritab kannu serv putukaid meelitavat magusalõhnalist nektarit. Kannu siseseinad on aga libedad – nektarit süües kaotavad putukad jalgealuse ja kukuvad kannu põhjas olevasse vedelikku. Taim seedib uppunud putukad kannuvedelikus sisalduvate ensüümide abil.
„Tugevam jääb ellu,“ on darvinistliku loodusliku valiku teooria põhiloosung. Selle välja hõikamisest alates on inimkond näinud maailma suure võitlusareenina, kus ellu jäämise nimel käib pidev kisklemine ja taplemine. Ühtpidi on olelusvõitluse kirjeldus tabav – looduses söövad kõik kõiki ja ühtlasi toidavad kõik kõiki. Ometi, nähes looduses vaid toiduahelat ja konkurentsi, oleme tähele pannud vaid üht vaatust tervest loomingust. Sugugi mitte ainult võitlus ja ramm ei ole dirigeerivaks jõuks. Samaväärselt oluline koht on koostööl.
Olelusvõitluses püsimiseks on vajalik ka elu jätkamine ehk paljunemine. Õistaimed on vallutanud maailma ainult tänu liidule, mis miljonite aastate eest loomadega sõlmiti. Ligi 80% kõikidest taimeliikidest vajab tolmlemiseks loomade abi. Enamasti on tolmendajateks putukad, kuid troopikas on selles oma roll ka lindudel ja nahkhiirtel. Uues Kagu-Aasia vihmametsa majas tasub pilku aeg-ajalt ninaesisest kõrgemale tõsta, sest esmakordselt pärast Veskimetsa kolimist, on Tallinna loomaaia kollektsioonis nahkhiired.
Kaheksapealine punnis silmadega punt uudistab turvalisest kõrgusest igaüht, kes nende kodupuu all peatub. Nahkhiired kannavad meie folklooris pigem sünge ning kõhedust tekitava looma silti, kuid ootamatult mõjub jõllitav kamp risti vastupidi. See seltskond on ju lausa nunnu! Loomaaias kodu leidnud lendkoerad sarnanevad esmapilgul tõesti pigem koerale, kui Eestis elavatele nahkhiirtele.
Loomaaia lendkoerad on ettevaatliku loomuga. Kitsukse kohanemiseks mõeldud aediku uks oli avatud terve ööpäeva, enne kui väike koloonia suurde saali otsustas kolida. Ikka luurepatrull ees, alles siis teised järele. Praeguseks on leitud turvaline paik vihmametsa südames kõrguva jämeda tüve ladvas. Loomaaednikud jälgivad huviga, kas tegu on püsiva staabiga või proovitakse ükshaaval läbi ka teised kõrgemad oksad ja ladvad. Luurebrigaadi üha julgemad päevased lennuharjutused vihjavad, et järgmiste sammude astumiseks on uudishimu ja tahtmine olemas küll.
Lendkoera pikk koon, suured silmad ja väiksed kõrvad viitavad kõrgelt arenenud lõhna- ja nägemismeelele. Teravad silmad ja hea nina juhatavad lendkoera peibutavalt lõhnavate õite ja viljadeni. Maitsva suutäie eest osutavad lendkoerad tulevasele puude põlvkonnale taksoteenust nende idanemispaika. Lendkoerad on koos paljude teiste vihmametsa loomadega võtmetähtsusega seemnete levitajad sadade taimeliikide jaoks.
Enese teadmata katavad öises pimeduses puuviljadega maiustavad lendkoerad ka alumise korruse hommikusöögilauda. Ekspositsioonisaali taimestikus elavad argusfaasani kukk, tanukanad ja nicobari tuvid, põõsastikus vuristavad ringi varblasesuurused amadiinid. Kahtlemata õpivad need puuvilja- ja seemnetoidulised linnud ära, et toiduotsingul tasub külastada lendkoerte toidulaua ümbrust. Kes teab, ehk viivad linnud lendkoerte poolt alustatu lõpule ja ühel hetkel sirutub mullast välja mõni noor papaiataim.
Vihmametsa elu kihab erinevatel kõrgustasanditel. Mets on justkui suur kortermaja, kus alumiste ja ülemiste korruste elanikud mitte kunagi ei kohtu. Vihmametsa maapindmises kõdukihis ja kõrgemates latvades käib elu justkui paralleelmaailmades. Füüsilisest eraldatusest hoolimata ei oleks katus mõeldav ilma vundamendita ning vundament ei püsiks kandev ilma katuseta.
Maailmaruumis tiirleb miljoneid meteoorkehi, mis kannavad enda sisemuses elu ehituskive – elemente ja molekule – või isegi elu ennast. Kokkupõrgetel vahetavad taevakehad teineteisega kaupa, mille raames tekib pidevalt uut materjali. Taevakivikeste kombel levitavad vihmametsas eluvõimalusi kõik seal elavad liigid, olgu nad mikroorganismid, seened, taimed või loomad. Elu loob elule tingimused.
Autor: Leif-August Kirs
