Meie jääkaru Friida on kogu oma elu elanud Tallinna loomaaias – ta on siin sündinud, üles kasvanud, kaaslasi leidnud ja pojad saanud.
Algas kõik aga ühel pimedal detsembriööl. Toona ei olnud veel pesakaameraid ja loomaaednikud said karupesas toimuvast aimu vaid kuulmise järgi. Tasakesi kõrv vastu koridoriust käidi kuulamas… Õnneks on karupoja imemise mõnujorin väga iseloomulik ja mitte liiga vaikne. Kostab läbi pesakasti ja tugeva koridoriukse küll.
Ja nii saadigi 2002. aasta 16. detsembri hommikul teada, et karupesas ei ole enam emakaru Vaida üksinda, vaid seal on veel keegi, imeväike vastsündinud mõmm, meie Friida.
Friida oli järjekorras juba neljas jääkarupoeg, kes Tallinna loomaaias üles kasvas. Oma emale Vaidale ja isale Franzule jäi ta viimaseks. Seda toredam on, et ta kannab mõlema nime edasi: talle nime leidmiseks kuulutati esmakordselt loomaaia ajaloos välja nimekonkurss, kuhu kõik soovijad said oma nimevariandi pakkuda. Palju neid nimevariante kokku oli, ei mäleta praegu enam keegi, kuid päris palju pakuti vanemate nimedest tuletatud kombinatsiooni FRIIDA, mille kasuks loomaaednikud lõpuks ka otsustasid.
Pisipojana oli Friida vallatu memmekas nagu kõik jääkarumõmmid. Talitajate toonased märkmeraamatud pajatavad, et pesast kakerdas ta ema sabas esimest korda välja juba 14. jaanuaril, muud toitu peale emapiima proovis lutsutada 7. märtsil, õue pääses esimest korda 7. aprillil.
Seal, õues, juhtus ka esimene äpardus. Kõik oli ümberringi uus ja huvitav, nuuskimist ja uurimist väärt ja veidi pelutav ka… Tasapisi tuli juurde julgust ja hoogu ja korraga, mõmm ei pannud tähelegi, kuidas see juhtus, kadus pind käppade alt ja ta leidis end sügavikust. Oh! Kus siis pääses hädakisa valla! Mis sellest, et madalal tühjal basseinil, mille põhja ta potsatas, oli trepp, mida mööda välja ronida. Polnud aega mõelda, kas või kuidas ennast ise päästa. Emme pidi appi tulema.
Ei jäänudki ema Vaidal muud üle, kui pea neljakuusel pojapurakal seljanahast hammastega kinni hakata ja ta tühjast basseinist välja sikutada.
Jääkarud on uudishimulikud ja nutikad loomad. Kui Friida polnud veel nii suureks kasvanud, et üle müüri nurga tagant tulevaid talitajaid passima ulataks, leiutas ta endale abivahendi ja turnis sellel väga osavalt.
Ja loomulikult olid Friidal selged kõik jääkarude trikid, mida vanas karumajas kasutada andis. Isa Franzu eeskujul armastas ta nagu möödaminnes basseini hüpata ja pahaaimamatuid külastajaid märjaks pritsida. Toidu õngitsemisel võis ta end ülipikaks venitada ja tagakäpa luugi vahele sättida, et talitajad luuki sulgeda ei saaks. Isegi kitsukesele aknalauale on ta roninud.
Vana karumaja kitsukeses puuris sündinud ja kasvanud Friida kasvatas sealsamas üles ka oma pojad: 2013. aastal sündinud Nora ja 2016. aastal sündinud Aroni. Nora sünd ja kasvamine, millele rahvas väga kaasa elas, andis suure tõuke uue jääkarumaailma teoks saamisele, kuigi uude elupaika polaariumis, mis valmis 2017. aasta sügisel, koliti tubli emakaru Friida juba koos oma järgmise poja Aroniga.
2019. aastal valiti Friida viimaseks paariliseks võimas isakaru Rasputin. Nad sobivad omavahel hästi, kuid pojaõnne neil paraku ei ole.
Friida 21. sünnipäeva kingitus – lihatükkide, õunte ja porganditega jäätis – maandus vette, aga jääkaruemand ei tahtnud ennast üldsegi märjaks teha. Kuidas siis kingitus kätte saada?
Jääkarud teavad väga hästi, et vesi liigub ja liigutab asju. Friida asus käpaga vett tõmbama ja mõne hetke pärast oligi jäätis tema hambus.
Palju õnne, Friida!
