Tallinna loomaaias on teadustööd usinalt ja järjepidevalt tehtud ligi 40 aastat. Seitsme aasta eest loomaaia liigikaitseuuringute keskuse juurde lisandunud DNA labor on aga viinud tehistingimustes peetavate loomade käitumise, tervise, paljunemisbioloogia, heaolu ning ka geneetiliste uurimistööd veelgi paremale tasemele.
Kaasaegse loomaaia üheks oluliseks tegevuseks on lisaks liigikaitsele, tehispopulatsioonide haldamisele, loomade heaolu tagamisele ja haridusele ka teadusuuringutes osalemine ja nende läbiviimine. Teadusprojektide igapäevatöös omab Tallinna loomaaias olulist rolli liigikaitseuuringute keskuse DNA labor. “DNA labor võimaldab meil teha erinevaid molekulaarbioloogilisi uuringud, sh populatsioonigeneetika uuringuid. Need DNA-uuringud aitavad määrata ohustatud liikide geneetilist mitmekesisust, mis omakorda võimaldavad teha populatsioonide haldamisel liigikaitseliselt olulisi otsuseid. Lisaks saame DNA abil määrata erinevatest bioloogilistest materjalidest liike, i tuvastada indiviide, määrata nii loomade, kui ka lindude sugusid ja uurida ka fülogeneetikat ehk kuidas liigid või populatsioonid omavahel suhestuvad” võtab liigikaitseuuringute keskuse DNA analüüside spetsialisti Grete Nummerti DNA labori töö lühidalt kokku.
Grete sõnul panustatakse Tallinna loomaaias väga olulistesse teadusprojektidesse ning sellisel määral teadusuuringute tegemine teistes loomaaedades ei olegi kuigi tavapärane. “DNA-laboreid on väga vähestes loomaaedades. Näiteks on Euroopas hetkel teadaolevalt veel vaid kolm loomaaeda, kus aktiivselt teadusprojektidega tegeletakse – Antwepen Belgias, Edinburgh Šotimaal ja Kopenhaageni loomaaed”.
Lisaks on Tallinna loomaaias olemas ka biopank, kuhu kogutakse ja säilitatakse erinevaid kudesid, sulgi, karvu, verd, väljaheiteid ning ka korjuseid. Hetkel on seal hoiul juba üle 4000 bioloogilise proovi, mille abil on erinevatel teadusgruppidel võimalus teha erinevaid geneetilisi analüüse, näiteks uurida loomaaias peetavate liikide geneetilise mitmekesisuse muutumist ajas. DNA laboris on uuritud Eestis elavaid liike nagu euroopa naaritsaid, lendoravaid, metslemmingid ja loomaaia enda asukaid.
Nüüd siis uuriti loomaaia pikaaegseid asukaid, aafrika savannielevante.
Särasilmil loomaaias teadustööd propageeriv Grete meenutab, et elevantide uurimine sai alguse päris juhuslikult, ühel konveretsil elevantide “Ohustatud liikide Euroopa programmi” (EEP) koordinaatoriga vesteldes. Õhku sai visatud küsimus, kas ja kui paljud teised 1980-ndatel loomaaedadesse sattunud elevandid võiksid olla omavahel suguluses? Ja kas Tallinna loomaaia elevandid võiksid olla omavahel sugulased või mitte? Uudishimu panigi Grete tegutsema, abiks salakaubanduse vastu võitlemise ajendil tekkinud mahukad DNA järjestuste andmebaasid ning tolleaegse loomaaia direktori Mati Kaalu meenutused.
Meie elevantide, Carli, Fieni ja Draay lugu
Meie kolm aafrika savannielevanti Carl, Fien ja Draay jõudsid Tallinna loomaaeda 1985. aasta suvel. Teekond algas Krügeri rahvuspargist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja viis esialgu Hollandisse. Seal viibisid elevandijumbud mõnda aega aklimatiseerimiskeskuses ja kohanesid inimestega. Seejärel saadeti Carl, Fien ja Draay (nimed said nad Hollandis) koos veel nelja elevandijumbuga põhja poole teele, kõik eraldi kastides. Valgevenes, Brestis, eraldati Tallinna loomaaeda määratud elevandid liigikaaslastest – kastid tõsteti koormast maha teise auto peale – ja sõit Tallinna suunas läks lahti. Ülejäänud seltskonna teekond viis Moskva loomaaeda.
Tollal, 80-ndatel, olid elevantide ja inimeste vahelised konfliktid Aafrikas üsna tõsised. Põllumajandusmaa suurenenud kasutuselevõtt hõivas elevantide põliseid elupaiku või laienes neile liiga lähedale. Selle tagajärjel juhtus aina sagedamini loomade ja inimeste vahelisi kokkupõrkeid. Peale selle kütiti elevante võhkade saamiseks, mis avaldas veelgi mõju populatsiooni kahanemisele. Maailma Looduse Fondi allikate andmetel tapeti 80-ndatel igal aastal koguni 100 000 elevanti. Kuna sel ajal elevantide liigikaitset tänapäevases mõistes ei eksisteerinud, oli ka tavapärane, et mõned isendid loodusest lihtsalt välja püüti, mille tagajärjel sattusid nad paremal juhul loomaaedadesse ja erakollektsioonidesse, halvemal juhul aga tsirkustesse.
Kas elevandid on omavahel suguluses?
Aastanumbreid vaadates tundub, et see kõik on aset leidnud justkui üsna hiljuti, samas on muutused loodushoiu ja liigikaitselistes hoiakutes selle aja jooksul olnud suured. Tänapäeval on aafrika savannielevant maailma looduskaitseliidu (IUCNi) punases nimistus märgitud kui väljasuremisohus liik. Usinalt tegeletakse elevantide liigikaitseliste tegevustega ja üritatakse takistada salaküttimist. Ka loomaaianduse põhimõtted on muutunud: enam ei jõua loomad loomaaia kollektsiooni loodusest. Loomaaiad vahetavad omavahel tehistingimustes sündinud loomi ning ohustatud liikide puhul järgitakse liigikoordinaatori soovitusi.
Ka meie loomaaias elavad elevandid püüti loodusest ning me ei tea päris täpselt, kuidas see toimus. Selle teadmatuse najal on aeg-ajalt õhku paisatud küsimus: kas meie elevandid võivad olla omavahel sugulased? Sellele küsimusele saadi vastus loomaaia liigikaitseuuringute keskuse DNA laboris.
Elevandipull Carli vereproovist ning elevandiemandate Fieni ja Draay põsest kogutud kaapeproovidest uuriti meie elevantide mitokondriaalse DNA järjestust. Uuringus selgus, et meie elevandid ei ole lähedalt sugulased ja nad on suure tõenäosusega püütud Krügeri Rahvuspargi erinevatest elevandikarjadest.
Tänu DNA uuringute keskusele oli meil võimalus taasavastada loomaaia elevantide ajalugu. Uuring andis juurde uut infot meie elevantide ja nende liigikaaslaste loo rääkimiseks, nii liigikaitselisest kui ka loodushariduslikust vaatevinklist.
Grete sõnul on elevantidel super hea mälu. “Kas ja kui palju mäletavad meie loomaaia elevandid oma karja, kas nad tunneksid uuesti kohtudes ära oma ema, õed-vennad?” Kahjuks sellele küsimusele me kunagi vastust ei saa, kuid ilmselt jääb see inimliku uudishimuna veel pikaks ajaks loomaaia töötajate mõtetesse kummitama.
Tekst: Grete Nummert, Inari Leiman, Helina Õunapuu