Teine jõulupüha tõi loomaaialoomadele palju põnevust. Vaiksel ja sombusel sügis-talvisel hooajal ei käi loomaaias tavaliselt väga palju rahvast. Nüüd aga oli kohal kümme toredat punakuube, kõlasid muusika ja hõisked ning rahvast oli murdu. Kingiootel elevandid hakkasid lausa pasundama, tiiger Aleksander aga ei riskinud oma lihakäntsakat rahva nähes võtma tulla ja tegi seda alles videviku saabudes.
Ilm oli küll kõike muud kui jõulune, kuid rõõmsat meeleolu see ei seganud. Kaksvarvas-laisikud püüdsid oma porgandiviilakaid kuuseoksalt kätte saada. Laste loomaaia alpakad ja kihnu maalamba utekari koos jäär Simmermanniga tormasid uljalt läbi rahva aedikusse jõuluvanade ja kuuse juurde. Oinakari aga ootas viisakalt taamal, kuni punakuued aedikust välja said.
Laste loomaaia laudaloomade ja küülikuteni jõuluvanad seekord ei jõudnud, kuid kingitusi said nemadki.
Elevant Carl sai kingiks hiigelkõrvitsa, mille ta külaliste silme all puruks astus ja tükid ükshaaval suhu pistis. Elevandiemandad lubasid jõuluvanadel oma lonti paitada ja kibelesid kinke üle vaatama. Jõulumemm viis maiustega pajupalli surikaatidele. Kingitusi jagus ka kilpkonnadele.
Muskusveised, jõuluvanade vaderiloomad, seisid taguots julgestuseks kindlalt vastu aedikut, ja vaatasid suuril silmil jõulutaate, kes neile heinaga täidetud pajupalle aedikusse viskasid.
Kolm eriti julget jõuluvana ronisid üles tiigritorni. Kaks neist sisenesid isegi tiigriaedikuid ühendavasse käigutorru ja jätsid sinna kuuseoksa alla peidetud lihakäntsaka.
Takiinid olid varmad porgandist kuuseehteid nosima.
Hallhülged Lielu ja Lätipoiss võtsid kala vastu kõigilt, kes visata soovisid. Isegi tuletõrjevoolikust meisterdatud ja vee peale hulpima jäänud hülgekuju ei hirmutanud neid eriti.
Jääkarud Imaq ja Inuk, Friidast rääkimata, tulid talitajate kutsumise peale kenasti siseruumi. Kingitused pandi neile õueaedikusse ning seejärel lasti nad tagasi rahva ette. Mõmmid vajutasid loomaaiasõprade poolt kingitud suured sinised kanistrid muidugi kärmelt lössi, nagu jääkarudel ikka kombeks. Kanistrisse peidetud õunad ja pirnid aga meelitasid neid pead anumasse sisse pistma.
Jõuluvanad heitsid jääkarudele vette nii roogitud lõhekala kui ka külmutatud maiust. Jääkarusillal tabasid punakuued meie Anne ja tegid talle suure kalli-kalli kauaaegse loomade hoidmise eest.
Manulid ja amuuri kass said hulga kenasti kaunistatud pappkarpe, millesse olid maiuspalaks peidetud hiired. Kulaanidele, kaamelitele ja pürgadele pakuti nii heinaga täidetud pajupalle kui ka maiuspaladega kaunistatud kuuski. Pürjapull Nuunuule meeldis väga kuuske tuuseldada, kuid vaatama kogunenud rahvahulk sundis ta kiiresti koos karjaga aediku tahaotsa taganema. Mine neid inimesi tea, mis neil plaanis, kui nad üle tüki aja nii suure hulgana kokku on tulnud.
Vaprad loomaaiakülalised, kes peale jõuluvanade lahkumist veel loomaaeda jäid, kuulsid videviku saabudes tiigreid vastastikku möirgamas ning nägid Aleksandrit käigutorus. Tiiger nuusutas kogu toru hoolega üle ja püüdis siis kuuseoksa alt liha kätte saada. Aga oh häda, okkad kõditasid nina ja ajasid ta turtsuma.
Suur-suur aitäh jõulutaatidele, jõulumemmele, päkapikkudele ja muidugi kõigile, kes sündmusest osa võtsid ning selle nii toredalt meeleolukaks muutsid!
