Ameerika piison

Bison bison

AMERICAN BISON or AMERICAN BUFFALO
АМЕРИКАНСКИЙ БИЗОН
BIISONI eli AMERIKANBIISONI

Sugukond: Veislased (Bovidae)

Ameerika piison on euroopa piisoni lähim sugulane. Väliselt on ta euroopa piisoni sarnane, kuid massiivsem veel madalamale langetatud pea tõttu, eriti aga tihedate ja pikkade karvade poolest, mis katavad pead, kaela, õlgu, turja ja eesjalgu. Vanade isasloomade mass on kuni 1000 kg, õlakõrgus kuni 190 cm, emased on märksa väiksemad ja kergemad. Pullid saavad täiskasvanuks 6-aastastena, kuid kasvavad edasi terve eluea. Piisonilehmad on täiskasvanud juba 4 aasta vanustena. Eriti suured ja pikasarvelised on nn. metsapiisonid, kes elavad areaali põhjaosas, metsavööndis. Need moodustavad omaette alamliigi (Bison bison athabascae). Harukordadel on nähtud ka valgete laikudega või päris valgeid piisoneid, keda indiaanlased väga kõrgelt austasid.

Ameerika piisonite eluviisist minevikus on vähe teada, sest hävitamine eelnes uurimisele. Teatakse vaid, et loomad sooritasid ulatuslikke rändeid, liikudes talveks lõuna poole, kevadel aga tagasi põhja. Need ränded võisid ulatuda 700 km-ni. Tänapäeval ei saa piisonid rännata, sest nende levila piirdub rahvusparkidega. Piisonid tegutsevad väikeste karjadena, pullid ja lehmad eraldi. Pullide karjad on 10–12 pealised; lehmade ja vasikate karjas on 20–30 looma. Kindlat juhti karjal ei ole, kuid liikumisel juhib karja kogenud eakas emasloom. Talvel on piisonite peamiseks toiduks rohukulu, metsas aga samblikud ning oksad. Toitu suudavad välja kaapida ka meetripaksuse lumekihi alt. Kord päevas külastavad  joogikohta ja ainult krõbedate külmadega, mil vesi kattub jääga, söövad nad lund. Meeltest on ameerika piisonitel kõige paremini arenenud haistmine: nad haistavad ohtu kuni 2 km kauguselt. Vee lõhna tunnevad veelgi kaugemalt, 7–8 km tagant. Kuulmine ja nägemine on veidi vähem arenenud, kuid mitte nõrgad. Piisonid, eriti vasikad on väga uudishimulikud: mistahes uus või tundmatu ese köidab nende tähelepanu. Erutust reedab püsti tõstetud saba. Ameerika piisonitele meeldib püherdada liivas ja tolmus. Erinevalt euroopa piisonist on ameerika piisonid suhteliselt häälekad: karja liikumisel on pidevalt kuulda eri toonides röhkivaid häälitsusi. Pullid möirgavad jooksuajal; vaikse ilmaga kostab see 5–8 km taha. Vaatamata võimsale kehaehitusele on ka ameerika piisonid erakordselt kiired ja liikuvad. Galoppi lastes arendavad nad kergesti kiirust kuni 50–65 km/h. Nad on ka suurepärased ujujad. Looduslikke vaenlasi kiskjate seas neil peaaegu ei ole, ainult vasikad ja väga vanad loomad võivad langeda huntide saagiks. Jooksuaeg kestab maist septembrini. Pullid ühinevad sel ajal lehmadega suurteks karjadeks, kus kehtib teatav domineerimis-hierarhia.

Pullide vahel toimub sel ajal kahevõitlusi, mille käigus nad sageli vigastusi saavad. Vahel võib tõsine võitlus ka surmaga lõppeda, kuid seda tuleb ette üsna harva. Sellised poseerimised koosnevad mitmesugustest ähvardustest. Pullid püüavad suuremad välja paista, tõmbavad kõhu sisse ja selja küüru. Sellise kahevõitluse käigus võib üks pullidest alla anda kas pead kõrvale pöörates või asendustegevusena sööma hakates. Kui kumbki alla ei anna, võib alata raevukas võitlus. Pärast jooksuaja lõppemist laguneb kari jälle väikesteks gruppideks. Tiinus kestab u. 9 kuud nagu euroopa piisonilgi. Vasikad sünnivad tavaliselt märtsis-aprillis, kaksikud on väga haruldased. Enne poegimist eraldub tiine lehm harilikult ülejäänud karjast, kuid mõni võib poegida ka karja hulgas. Sel juhul tunglevad kõik karjakaaslased vastsündinu ümber ning nuusutavad ja lakuvad teda. Imetamine kestab ligi aasta. Iga karja liige kaitseb ohu korral vasikat.

Loomaaedades kohaneb ameerika piison hästi ega ole kuigi suur haruldus. Veel sagedamini näeb seal aga hübriide euroopa piisoniga, kes erinevalt koduveisega ristamisel saadud hübriididest on viljakad. Ameerika piisoni eluiga on 20–25 aastat.

Ameerika piisonite saatus on traagilisemaid lehekülgi inimese ja looduse omavaheliste suhete ajaloos. Arvatakse, et neid oli 60–70 miljonit, nad katsid preeria lugematute karjadena, pakkudes kordumatut ja grandioosset vaatepilti, mis kutsus esile esimeste valgete maadeavastajate vaimustuse ning hämmastuse. Ameerika põliselanike indiaanlaste kombed ja kogu elu olid tihedalt seotud piisonitega. Nende vibude ja nooltega jaht ei avaldanud piisonite arvukusele peaegu mingit mõju. Isegi esimesed tulirelvadega varustatud valged asunikud ei muutnud olukorda kuni 1830 aastani. Erilise ulatuse võttis piisonite lausaline hävitamine, kui algas transkontinentaalse raudtee rajamine. Piisonilihaga toideti teetööliste tohutut armeed, nahk läks müügiks.

Tänapäeval on piisonite arv u. 350 000. Enamik neist elab eravaldustes, ülejäänud rahvusparkides ja looduskaitsealadel. Ka paljud Ameerika põliselanike suguharud kasvatavad piisoneid. Piisoniliha tarvitatakse toiduks, villast valmistatakse kudumeid, kasutusele läheb ka nahk ning koljud dekoratsioonideks. Põhja-Ameerikas on ka ristatud koduveist ja piisonit – ristandit kutsutakse cattalo. Hübriidide isased järglased on viljatud.

Mõned ameerika piisonite kaitsealad:

Wood Buffalo National Park
Montana National Bison Range
Oklahoma Witchita Mountains Refuge
Yellowstone National Park
North-Dakota Badlands National Monument
South-Dakota Custer State Park

 

 

Avatud

  • Kassa
    9-17
  • Siseekspositsioonid *
    10-18
  • Laste loomaaed
    10-17

*Siseekspositsioonid on esmaspäeviti suletud.
Loomaaed on avatud kaks tundi pärast piletikassade sulgemist.

Kuidas tulla

Paldiski mnt. 145 – põhjavärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Zoo)
Vabaduse väljakult buss nr. 22, 41 ja 42 (peatus Zoo)
Balti jaamast bussid 43, 41 ja 21 (peatus Zoo)

Ehitajate tee 150 – läänevärav
Kesklinnast (Kaubamaja kõrvalt) buss nr. 42 (peatus Karikakra või Nurmenuku)
Balti jaamast buss nr. 43 (peatus Zoo, Karikakra või Nurmenuku)
Bussid nr. 10, 12, 16, 26, 26A, 27, 28, 45, 46, 61 (peatus Meistri)

Kaart

Kontakt

E-R kl 8-16 tel +6943 300; Hädaabi: 512 69 65
zoo@tallinnzoo.ee

Ehitajate tee 150/Paldiski mnt. 145
Tallinn 13522, Estonia

Tagasiside