Kodustatud jakk

Bos grunniens grunniens

DOMESTIC YAK
ОДОМАШНЕННЫЙ ЯК
JAKKI

Sugukond: Veislased (Bovidae)

Kodustatud jakki peetakse laialdaselt Sise-Aasia kõrgmägedes. Ta erineb ulukjakist vähe, on väiksem, lühemate ja peenemate sarvedega ning varieeruvama värvusega. Jakkide kodustamise aeg ei ole teada, ilmselt toimus see varsti pärast seda, kui inimene asus elama Aasia kõrgmägedesse. Kodustatud jakk on vähenõudlik loom ja saab looduses hakkama ilma inimese hoolitsuseta.

Lühikeste tugevate jalgadega jakk on ebatavaliselt osav ronija. Ta võib liikuda kõrgetes ja järskudes mägedes, kitsastel ohtlikel mägiteedel ja mööda selliseid karniise, kust vaevalt pääseks edasi mägilammaski.

Tihe karvkate kaitseb kõrgmäestiku külmade eest. Talvel langeb temperatuur sageli madalamale kui –40 °C. Suuremat osa jaki kerest katab tihe ja ühtlane karv. Jalgadel, külgedel ja kõhul olevad pikad karvad ulatuvad peaaegu maani. Kui loom heidab lumele, kaitsevad need teda külma eest altpoolt. Ka jaki saba on kaetud pikkade karvadega, meenutades hobuse saba. Lumetormide ajal seisavad jakid tundide kaupa liikumatult, sabapool tuule suunas.

Jakk on asendamatu koduloom kõrgmägedes, ta on suurepärane koorma- ja ratsaloom. Jaksab kanda kuni 150 kg koormat. Isegi 6000 m kõrgusel  mägedes suudab jakk liikuda koormaga väsimatult ühtlasel sammul mitu päeva järjest. Jakilt saadakse piima, liha, nahka, villa ja jämedaid pealiskarvu. Kuivatatud jakisõnnik on ainus kohapeal leiduv kütus mägedes ja platoodel, kus puid ei kasva. Jaki piim on kollakat värvi ja kõrge rasvasisaldusega. Jakipiimast tehtud võid kasutavad šerpad suurtes kogustes toiduks ja valgustites. Nepaali šerpade hulgas peetakse jakikarjasid  jõukuse ja prestiiži sümboliks. Kõikidel madalamatel aladel, kus jakke leidub, on levinud  jaki hübriidid teiste kodustatud veislastega.

Ulukjakk (Bos grunniens mutus) asustab Himaalaja kõrgmäestiku metsatut ja kivist mägitundrat ja külmakõrbe 4–6 km kõrgusel. Tema elupaigad on peaaegu inimtühjad. Kidur taimestik koosneb kõrrelistest, tarnadest ja madalatest põõsastest. Jakid elavad karjadena, nende põhitoit on rohttaimed ja samblikud. Isased on emastest kogukamad. Salaküttimise tõttu on ulukjakkide arvukus drastiliselt langenud. Halvasti ligipääsetavatel mägialadel on raske kaitset korraldada ja seetõttu on salaküttimine endiselt peamine ulukjakki ähvardav oht. Ulukjaki arvukust vähendab ka elupaikade hävimine, ristumine ja konkurents kodustatud jaki ning teiste veislastega, samuti koduloomadelt saadud haigused. Ulukijakk kuulub IUCNi punases nimistus ohustatud liikide hulka.