Manuli, sumatra ninasarviku ja euroopa naaritsa kaitseks

Valides kassas toetuse loodusele tagasi, saavad Tallinna loomaaia külastajad panustada 1 € väljasuremisohus sumatra ninasarviku, väikese kaslase – manuli – ning ohustatud kiskja euroopa naaritsa liigikaitsesse looduses. Põhipiletile lisanduv 1 € läheb Tallinna loomaaia liigikaitsefondi. Laekuva summaga toetab loomaaed ühenduste Save the Rhino, Pallas’s Cat International Conservation Alliance ja Snow Leopard Trust kaudu ettevõtmisi, mille eesmärgiks on nende liikide alalhoid looduses.

Sumatra ninasarvik

Kagu-Aasia sumatra ninasarvikute populatsioon on viimasel sajandil inimtegevuse tulemusel langenud kriitilise piirini. Liigi elupaikades – Borneo ja Sumatra vihmametsades – on alles vähem kui 80 ninasarvikut. Organisatsioon Save the Rhino aitab kaasa teineteisest isoleeritud sumatra ninasarvikute ümberasustamisele turvalistesse varjupaikadesse. Varjupaikade eesmärk on luua geneetiliselt elujõuline tehispopulatsioon, kust saaks tulevikus isendeid loodusesse tagasi asustada.

Esimene varjupaik Sumatran Rhino Sanctuary loodi juba 1996. aastal, et anda sumatra ninasarvikutele võimalus kohtuda liigikaaslastega ja paljuneda. 35 aasta tulemusena on varjupaigas sündinud viis poega ning üks ninasarvik on elanud lausa 40-aastaseks. Sumatra ninasarviku kohta on see väga kõrge vanus.

fotod: Save the Rhino

Manul

2002. aastal hinnati manulite üleilmse populatsiooni suuruseks 50 000 isendit, 2016. aastaks oli see langenud 15 315-ni. 2020. aasta suurimaks üllatuseks oli avastus, et manuleid võiks looduses olla arvatust rohkem – lausa 58 000 isendit ning Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liiki enam ohustatuks ei pea.

Eelmainitu põhjal võiks arvata, et kaslasel läheb looduses paremini ning tema kaitsega enam tegelema ei peaks. Tegelikkuses on asi hoopiski keerulisem kuna manulid on väga salapärase eluviisiga loomad ja looduses neid lihtsasti kokku lugeda ei saa. Pigem uurisid teadlased manulitele sobivaid elupaikasid eri regioonides ja arvutasid välja, kui palju manuleid seal elada võiks. See tähendab, et nende arvukus on suuresti hinnanguline. Samuti ei ole selle väikese kaslase puhul kuhugi kadunud ohud nagu elupaikade killustumine ja hävimine, saakloomade kadu ning salaküttimine. Selleks, et manuleid rohkem uurida, vajab liik jätkuvalt toetust.

Laia levilaga, kuid salapärase ja varjulise eluviisiga manuli uurimiseks on vaja palju ressursse ning rahvusvahelist koostööd. Ühenduse Pallas’s Cat International Conservation Alliance eesmärk on manulite arvukuse objektiivne hindamine, kaitseplaanide koostamiseks vajalike ökoloogiliste uuringute läbiviimine ning teavitus- ja koostöö kohalike kogukondadega, et tagada manulite ja nende saakloomade säilimine ning kaitse. Snow Leopard Trust annab oma panuse aga manuli seiresse kuna liik jagab osaliselt oma levilat ka lumeleopardiga.

fotod: Snow Leopard Trust

Euroopa naarits

Euroopa naarits on üks ohustatumaid kiskjaid Euroopas – endisest levilast on säilinud vähem kui 5%. XX saj. esimesel poolel oli naarits Eestis tavaline liik. Elupaikade kadumine ja liigne küttimine tõi kaasa arvukuse languse. Lõpliku hävingu põhjustajaks peetakse aga konkurentsi karusloomafarmidest loodusesse pääsenud mingi ehk ameerika naaritsaga. Eesti looduses kohati naaritsat viimati 1996. aastal.

Liigi säilitamiseks ja loodusliku asurkonna taastamiseks on loodud naaritsapopulatsioon meie loomaaia liigikaitsekeskuses. 2000. aastal alustati naaritsa asustamist Hiiumaale, seda on saatnud edu. Alates 2019. aastast viiakse naaritsaid ka Saaremaale. Euroopa naaritsa populatsiooni haldamise programmi (EEP) koordineerib Tallinna loomaaed.