Välk ja pauk! Kärts ja mürts! Lõppemas on üks pikk teekond – pisut üle 300 päeva tagasi alustas Maa järjekordset tiiru ümber Päikese. Traditsiooniliselt oleme peatselt saabuvat märgilist algust tähistanud mürtsu ja pauguga – teisisõnu ilutulestikuga. Nagu nimigi ütleb on tegemist ilusa tuleetendusega, kuid kõik ei ole alati kuld mis hiilgab.
Meiega jagavad sedasama planeeti veel paljud teised tegelased – karvased ja sulelised, vähem karvased ja ilma sulgedeta, soomustega ja soomusteta.
Kahjuks (või õnneks) on nende kuulmismeel kordades parem kui meie liigil, Homo sapiens sapiensil ning sestap mõjutavad meie tegemised neid rohkem, kui aimatagi oskame. Kui tähistame uusaastaööd paugutamisega, kohutab see loomi. Nii loomi, kes elavad kodudes lemmikloomadena nagu kassid, koerad või hoopis hamstrid, küülikud, kui ka parkides ning asulalähistes metsades elutsevaid oravaid, jäneseid, linde, metskitsi jt keda üles lugeda ei jõuagi. Ilutulestik teeb palju kurja ka loomaaias, kus mõni asukas jääb seesugust lärmi kuuldes suisa haigeks. Liigiti on loomad väga erinevad, nii mõjutab ka kõva lärm mõnda rohkem, mõnda vähem.
Miks see nii on? Sest inimese kõrvakuulmine pole teiste liikidega, näiteks koertega võrreldes suurem asi. Koer kuuleb helisid sagedusvahemikus 67-45 000 Hz, inimene eristab helisid vahemikus 64-23 000 Hz. Pea kahekordne vahe! Lisaks sellele on koera kuulmine inimese omast oluliselt teravam, st koera kõrv eristab palju vaiksemaid helisid ja just see on põhjus, miks valjud helid on koera kõrvale palju suurem koormus, kui inimese omale.
Sama kehtib teistegi liikide kohta. Elevandi kõrv tabab küll sagedusi väiksemas vahemikus (16-12 000 Hz), kuid see-eest on väga tundlik ja püüab helisid kilomeetrite kauguselt. Kõrvulukustavad helid on looma jaoks ootamatud, tähendavad ohtu ja seetõttu käivitub “võitle või põgene” reaktsioon. Nii võib kabuhirmus loom kogemata iseendale viga teha.
Uuringud on näidanud, et ilutulestikust tekkivad helid on väga valjud. Kui tavaelus arvestame, et pidev liiklusmüra (jäädes vahemikku 70-90 dB) on meie kõrvadele kahjulik, siis ilutulestiku tekitatav ületab inimesegi jaoks valuläve piiri (120 dB, kohati isegi 160dB!).
Arusaadav, et seesugune paugutamine on kuulmisele liig. Kuid miskitmoodi peab ju ometi tähistama! Siit minu ettepanek – tee hirmsa mürtsu asemel üks heategu. Mine lükka naabril aia tagant lumi ära, küpseta töökaaslastele kringlit või osta suguseltsile loomaaiapiletid ja mine kae talvemõnusid nautivaid jääkarusid ja troopikamaja palavuses peesitavaid aasia-sõrmiksaarmaid. Vahva mõte on annetada tulevärgilt säästetud raha oma valitud heategevusorganisatsioonile – kui Sinu hingel on looduse ja loomade hea käekäik, siis väärt projekte, mida toetada, on üksjagu. Ära unusta, et pisikestelgi heategudel võib olla kaugeleulatuv mõju.
Algamas on järgmine pikk teekond. Häid tavasid tuleb hoida ja edasi kanda, kuid teinekord peab end ümber häälestama ja looma uusi, paremaid traditsioone. Et kõigil oleks hea ja turvaline alustada uut aastaringi ümber Päikese.
Autor: Marili Tooming, Viimsi Kooli loodusainete õpetaja, endine loomaaia loodushariduse spetsialist
