Lisaks põnevatele ja eksootilistele elusolenditele jagub vihmametsa ekspositsioonis harivaid tegevusi, mis nooremate külastajate tähelepanu kohe endale tõmbavad. Tagasi koju pöörduvad nad juba oluliselt teadlikumatena.
“Kui me vihmametsa ekspositsiooni planeerisime, üritasime mõelda erinevatele vanuserühmadele. Inimestele, kes pole üldse enne vihmametsas käinud, on huvitav juba vihmametsa keskkond ise – niiskus, palavus, elurohkus. See võiks olla esimene mulje,” tutvustab loomaaia loodushariduse spetsialist Marili Tooming.
Temaga nõustub ka kolleeg Leif-August Kirs: “Põhjamaa inimesele – ükskõik mis vanuses – on troopiline ja niiske keskkond tõeliselt eksklusiivne.” Ta lisab, et spetsiaalselt lastele ja noortele põnevuse lisamiseks on loodud liikuv pilt ja troopilised helid. Aga peale elusate eksponaatide ootavad lapsi ja noori ka mängulised ettevõtmised. “Näiteks metsapäästmise mäng, kus saab omaenda tegevuse läbi taastada metsa – vaadata, kuidas istandusest rajada uus ökosüsteem. Või mis nooremale külastajale on kindlasti huvitav – loodusuurija eluase keset metsa. Lapsed suudavad oma fantaasias lihtsasti ja kiiresti samastuda, lasta viia ennast loodusuurija olustikku ja töösse,” räägib Leif.
Marili nimetab ühe köitva atraktsioonina mänguseina. “Kui täiskasvanu istub restoranis ja joob kohvi, siis nooremad saavad mänguseina juures korrata materjali, mida vihmametsas loomade ja taimede juures avastati. Lapsed saavad näpuga järge ajada, kes jäljed maha jättis, aidata loodusuurija oma onni tagasi ja täpsemalt uurida vihmametsa loomade elukohti.”
Virtuaalne looduseuurija jutustab oma lugusid
Leif märgib, et kohti, kus saab nuppe vajutada, on ekspositsioonis mitmeid. “Juba enne, kui külastaja vihmametsa ekspositsiooni jõuab, on tunnelis torud, millest sisse piiludes võib avastada loomi, kes võiksid elada koobastes. Kui astuda sisse vihmametsa ekspositsiooni, on seal palju vabalt elavaid liike, kes sagivad inimeste vahel. Aga enne sa looma tundma ei õpi, kui pead lugema vastavalt kokku pandud infopaketti, teada saama, kes ta täpselt on, viima kokku looma ja tema pildi,” kirjeldab ta.
Põnevuse lisamiseks antakse võimalus kuulata ka samas asuva onni omaniku, loodusuurija lugusid. Nupule vajutades on külastajal võimalus valida, millisest seiklusest ta parasjagu osa saada soovib.
Ent miks peaks nutipõlvkond aastal 2023 üldse vihmametsa vastu huvi tundma?
Marili leiab, et ekraanidest kaugenemine ja päriselule tähelepanu pööramine ei tee paha kellelegi. “Oluline pole ainult vihmamets, vaid ka Eesti mets – seesama, mis meil enda ümber on. Sedagi tuleb avastama minna, muidu ei teagi, mis on ümberringi ilusat või erilist.”
Leif arvab, et põlvkondadevahelist piiri polegi vaja tõmmata. “Ükskõik, kui vana on inimene, me elame ikkagi selles maailmas koos, ümbritsev keskkond on meile kõigile ühtemoodi oluline.”
“Noorde inimesse on põnevus avastada uut ikkagi sisse kirjutatud. Isegi, kui alguses tundub, et loodus ei ole päris tema teema, siis ühel hetkel, kui ta leiab kivi alt mingi imeliku vingerdava eluka, siis see huvi tekib.” Leif-August Kirs
Noori, kes looduse vastu huvi tunnevad, loodushariduse spetsialistide sõnul õnneks jagub. Ka Tallinna loomaaia looduskoolis õpib praegu umbes 200 noort. Mõned neist on alles kooliteed alustanud, kuid noorteklubis omandavad lisateadmisi isegi üliõpilased. “Minu enda huviringis käivad hästi toredad noored, kellest mõni on loomaaiaga seotud olnud kauem kui mina,” naerab Marili.
Lisaks looduskooli lastele ja noortele saavad loomaaias toimuvast osa linnalaagris osalejad, toimuvad ka töötoad. “Noorde inimesse on põnevus avastada uut ikkagi sisse kirjutatud. Isegi, kui alguses tundub, et loodus ei ole päris tema teema, siis ühel hetkel, kui ta leiab kivi alt mingi imeliku vingerdava eluka, see huvi tekib. Aga on ka seltskond, kellel on olemas süvahuvi ja kes muutuvad loomamaailma suhtes täiesti fanaatilisteks – seal on päris teraseid kujusid,” jutustab Leif, kelle sõnul pole sugugi harv juhus, kui loomaaeda tuleb laps, kel jagub avaldamiseks fakte, millest isegi haridusspetsialistid kuulnud pole.
Loodushariduse jagamise töö oli ette määratud
Teisiti pole tee haridusspetsialistiks saamiseni kujunenud ka Leifil ja Marilil, keda inspireeris väikesest peale seesama nimetatud fanaatilisus. “Mina tunnetasin küll juba lapsepõlves ära oma kõikehaarava huvi. Iga mäng ja välitegevus käis ikka looduse ja loomade ümber. Loomaraamatute ja -filmide uurimine oli mu põhitegevus,” meenutab Leif. Ülikoolis vastava hariduse omandamine oli tema jaoks loomulik asjade käik, kuni ühel hetkel tekkis olukord, kus oli vaja raha teenida. Nõnda sai temast Tartu Ülikooli loodusmuuseumi giid. “Ma ei pea ennast väga heaks suhtlejaks, kellel on julgust teiste ees esineda ja sõna võtta, aga kuidagi tuli see mul ikka rahuldavalt välja. Ja kui Tartust Tallinnasse tulin, tundus loogiline samm võtta ette laiem haare. Loomaaed on kõige parem koht Eestis, kus inimestele loomadest ja loodusest rääkida,” põhjendab ta.
„Ma muidugi ei kujutanud ette, et keegi võiks looma- ja loodusjuttude rääkimise eest palka maksta, aga lapsest peale ma tüütasin kõiki oma loodusjuttudega.” Marili Tooming
Marili muigab, et selle koha pealt on nad kolleegiga väga sarnased. “See oli ette teada, et nii läheb,” lausub ta oma karjäärivaliku kohta. “Ma muidugi ei kujutanud ette, et keegi võiks looma- ja loodusjuttude rääkimise eest palka maksta, aga lapsest peale ma tüütasin kõiki oma loodusjuttudega.” Ka tema õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat. “Ma pole vist kunagi nii palju naeratanud kui siis, kui mulle helistati loomaaiast ja küsiti, kas ma tahan tööle tulla.”
Leifi algne plaan ülikooli astudes oli saada teadlaseks. Mõte haridustöötaja karjäärist polnud talle pähegi tulnud, kuid lõputöö käigus avastas ta endalegi ootamatult, et teadustöö ei tundugi enam nii paeluv, haridustöötajana tegutsemine oli jätnud suhu maigu sellest, mida see amet tähendab.
Lapsi saab hõlpsasti suunata märkama loodust enda ümber
Loomadest kõnelemise kõrval õpetavad haridusspetsialistid lapsi ja noori nägema loodust laiemalt – seda ka muutuva kliima ja tarbimisharjumuste kontekstis. “Last tuleb panna märkama enda ümbrust, et ta tunnetaks ennast keskkonna osana, mitte ei kulgeks lihtsalt läbi oma tavalise elu silma- ja kõrvaklappidega. Läbi taaskohtumiste tekib tal juba endal huvi, ta märkab, näeb mustreid. See alateadvuslik nihe ümbritseva looduse ja eluvormide austamise suhtes on ühtlasi elukvaliteedi paranemine. See on minu kõige tähtsam missioon: et laps ja noor ei näeks ennast eraldi seisvana muust keskkonnast ja kui ta kasvab suureks, oskab ta teha paremaid valikuid,” selgitab Leif.
Marili täiendab, et huvitavad faktid on iseenesest kõigile kättesaadavad, kuid tuleb mõelda, kuidas neid edasi anda ja lahti seletada nii, et kuulajal ei tekiks lootusetuse tunnet. “Vahel, kui inimene tunneb, et olukord on nii kehv, siis ta ei tahagi enam midagi teha, aga talle peaks jääma tunne, et ka üksikisik saab midagi panustada ja kui ta panustab, siis sellel on ikkagi suur mõju. Õnneks Eestis on tänapäevane õppekava juba selline, et keskendub säästvale eluviisile, loodushoiule, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise vajadusele. Meie omalt poolt püüame sellele praktilist väljundit anda,” ütleb ta.
