Samal ajal, kui Eesti looduskaitsjad võitlevad raiemahu vähendamise ja pesitsusrahu nimel, ohustab maailma vihmametsade hävimine, mis omakorda mõjutab ka meie, pealtnäha sellest kaugel asuvat kliimavöödet. Tallinna loomaaia loodushariduse spetsialist Leif-August Kirs selgitab, miks ei ole üksi ükski maa ja kuidas Amazonases toimuv puudutab paratamatult ka meid.
Maailmas on erinevat tüüpi metsi – näiteks siin, meile tuttavas parasvöötmes, on esindatud leht-, okas- ja segametsad. Metsatüüp oleneb kliimavöötmest. Ekvatoriaalses vöötmes kasvavad just troopilised vihmametsad, millele on iseloomulik aasta läbi soe temperatuur ja suur niiskustase ning sademeterohkus. Vihmametsad katavad Lõuna-Ameerika Amazonase madaliku, Austraalia idaranniku, Kongo jõe madaliku Aafrikas ning Indoneesia-Malaisia Kagu-Aasias.
Vihmametsa elustik on kui läbilõige korrusmajast
„Kui mõtleme korraks korrusmajale, siis seal on keldrikorrus, esimene ja teine korrus, isegi katusekorrus. Vihmametsas on samamoodi erinevad kihid.”
„Kui mõtleme korraks korrusmajale, siis seal on keldrikorrus, esimene ja teine korrus, isegi katusekorrus. Vihmametsas on samamoodi, on erinevad kihid. On kõdukiht meie jalge all, on maapinna kiht, aluskiht, kust tüved sirguvad, samuti ladvastik,” toob loodushariduse spetsialist näite.
Nendest kihtidest ehk rinnetest sõltuvad omakorda ka loomad – on neid, kes ei lasku kunagi maapinnale ja on neid, kes taevalaotust iial ei näe, kuna neid katab ülevalt poolt tihe taimestik. Amazonase vihmamets on pindalalt maailma kõige suurem. Kagu-Aasia oma on juba geograafia ja saarestiku tõttu killustatud. Aafrika vihmametsad on pindalalt pisemad ja seal on inimmõju suurem. „Amazonase vihmamets on kõige paremini säilinud ja inimesel pole nii lihtne metsa sügavustesse tungida ja seal toimetada. Nii et Amazonase vihmamets on kõige suurem lootus,” ütleb ta.
Loodushariduse spetsialist lisab, et metsaraie on otsene metsa hävitamine, selles suhtes ei erine praktika Eestis ega Lõuna-Ameerikas. Tagajärg ei ole ainult see, et hävivad mõned puud, vaid lisaks kaovad taimed, loomad, seenestik. „Kõik nad kaotavad oma elupaiga. Eestis taastub mets umbes saja aastaga, vihmametsas aga hakkavad pärast raiet oma osa mängima erosioon, üleujutused ja põuad, mistõttu maha raiutud mets ei pruugi taastuda,” toob Kirs välja erinevuse.
Kui ei oleks metsa, poleks ka inimesi, loomi, taimestikku
Vihmametsa raiumine on hävitav protsess, hakkab toimuma mulla erosioon, mis tähendab, et muld uhutakse minema. Kui ei ole lopsakat taimestikku, ei suuda muld enam hoida niiskust ning kui seda ei ole, siis pinnas ei ima vihmavett ega suuda seda endas säilitada. Tagajärjeks on üleujutused ja põuad, mis on katastroof nii vihmametsas elavate inimeste kui ka loomade jaoks.
Kirs räägib, et kohalikele inimestele on vihmamets kodu. „Õnneks on säilinud veel päris palju kohalikke tsivilisatsioone ja põliskultuure, mis kuuluvad vihmametsa. Samamoodi on see mets koduks paljudele loomaliikidele. Vihmamets pakub sealsetele elanikele kõike alates toidust ja veest kuni eluruumi ja kateteni. Kui ei oleks seda metsa, poleks ka neid inimesi.”
„Kui vastata küsimusele, millised loomad on tavalised, siis vastaksingi, et tavalisi loomi ei ole. Nad kõik on üsna haruldased.“
Ka Eesti metsades on palju loomaliike, aga Kirsi sõnul on need enamasti need, keda tunneme seal elavat ja kes on esindatud üpris arvukalt. Vihmamets on põnev selle poolest, et seal on kõik liigid haruldased. „Sama liiki puud võime otsida päevi. Liigirikkus on tohutu, ei ole nii, et sama liiki loomad või taimed elavad kõrvuti. Samas kõik need liigid on esindatud väheste isendite poolt,” põhjendab ta. „Kui vastata küsimusele, millised loomad on tavalised, siis vastaksingi, et tavalisi loomi ei ole. Nad kõik on üsna haruldased. Esimesena tulevad ikka pähe maod, papagoid ja liblikad. Putukad ja roomajad tunnevad end troopikas hästi. Nende elukäik sõltub otseselt vihmametsast ja on aluseks nende liigirikkuse kasvamisele.” Eestis on ainult rästik ja nastik, vihmametsas seevastu kümneid erinevaid maoliike.
Kõigil loomadel, olgu see madu, kotkas või panter, on omad unikaalsed kohastumused, mis aitavad neil selles segasummasuvilas, mille nimi on vihmamets, ellu jääda. Kõik need loomad ja taimed peavad leidma oma niši selles koosluses – mõni paneb maksma oma jõu, teine kavaluse, kolmas leidlikkuse. Kõik nad peavad leidma omavahelise koostöövormi – see ei ole alati nii, et tugevam jääb ellu. Omavahelise koostööta, partneriteta, kellega luuakse teineteisest sõltuvaid suhteid, ei eksisteeriks ka niisugust metsa.
“Binturong on näide põnevast kohastumusest – selleks, et mitte rinda pista teiste, endast suuremate kiskjatega, on tema tõusnud hoopis maapinnalt puu otsa.”
Binturong valis elupaigaks puu ja tegutsemiseks öö
Kirs räägib, et põnev loom, kes loomaaia vihmametsa kollektsioonis elab, on binturong – omapärane kiskjaline, kelle põhitoiduks on hoopis puuviljad. See on hea näide põnevast kohastumusest. „Selleks, et vähendada konkurentsi ja niimoodi enda ellujäämise võimalusi suurendada, on binturong teinud aja- ja ruumikasutuses strateegilised valikud. Puu otsas elades ei pista ta rinda maa peal luusivate liikidega, öösel toimetamine vähendab konkureerimist päevaloomadega ja konkurentsist teiste kiskjatega on binturong vabanenud puuviljatoidule üleminekuga. Puuviljatoit teeks ta konkurendiks hoopis primaatidele ja lindudele, aga binturongi öine eluviis viib ka selle konkurentsi taas madalaks. See on hea näide, kuidas üks loom peab leidma oma koha siin maailmas ja vihmametsas,” jutustab ta.
Mida saab eestlane teha, et kaitsta vihmametsa?
See võimalus on meil õnneks olemas. Kõige suuremaks kokkupuuteks on tooted, mis jõuavad ka siinsetele poelettidele – alates troopilisest puidust kuni toiduaineteni. Levinud vihmametsa saadus on palmiõli, mida leidub ka paljudes Eesti poelettidel olevates toodetes. „Saame teadlikult valida tooteid, kus on kasutatud jätkusuutlikes istandustes kasvatatud toorainet ehk kus vihmametsadele pole kahju tehtud. See eeldab muidugi päris suurt uurimistööd ka ostja poolt. Mõni tootja märgistab oma kauba vastava loodussõbraliku märgistusega,” annab loodushariduse spetsialist nõu.
„Tänapäeval oleme harjunud, et kaup jõuab meile igalt poolt maailmast. Suur osa tulebki troopikast – puuviljad on kõige lihtsam näide. Samamoodi on populaarne palmiõli, mida saabki kasvatada ainult sellises kliimas, kus kasvavad vihmametsad.”
Kui vihmametsi ühel hetkel enam ei ole, on väga raske ennustada, milline on tulemus: globaalne soojenemine, globaalne jahenemine või hoopis raskesti ennustatav kliima uperpallitamine, mis inimkonnale maksab kätte toidupuuduse, põudade ja erinevate katastroofidena.
„See võib lõppeda tuulte suuna muutumisega, aga ka hoovuste muutustega meres – metsal on suur roll selles, et tuua niiskust maismaale, sest metsad on justkui hüdroloogilised pumbad. Sademete muster on üks, mis muutub. Meie praegune poliitika on võtnud eesmärgiks vähendada heitgaase ja saada süsinikneutraalseks. See on kindlasti õige otsus, aga veel olulisem on mulla, vee, märgalade ja ökosüsteemide tervena hoidmine. Elu hoiab elu – ja kui need seosed kaovad, siis kaotavad elupaigad võime kliimamuutustega kohaneda,” toonitab Kirs.
