Mida ja kui palju söövad loomaaialoomad?

Kiskjad ehk karnivoorid

  • põhitoiduks on liha: veiseliha, sealiha
  • loomsed kõrvalsaadused: siseorganid, sõrad, nahk
  • elussööt: närilised, põldvutid

Suured kaslased ja koerlased söövad valdavalt veiseliha, närilisi ja põldvutte. On oluline, et kiskjad saaksid lisaks puhtale lihale ka loomaluid, siseorganeid, karva. Sealt saavad nad palju vitamiine ja mineraale ning see imiteerib nende looduslikku söögilauda. Karv soodustab looma seedimist ja puhastab seedetrakti. On nö rusikareegel, et nädalas sööb kiskja ära ühe saaklooma tervenisti. Vutid on kiskjatele nii toiduks kui ka elukeskkonna rikastamiseks. Lindude peal saavad kiskjad praktiseerida oma jahipidamisoskusi. Suurtele kiskjatele tehakse ka näljapäevi, nii nagu on looduseski: kui saaki kätte ei saa, siis oled õhtusöögita. Nendel päevadel söövad loomad vähem või üldse mitte midagi. Väga tähtsad on ka loomakondid, kuna neid närides eemaldub hammastelt hambakivi ja ei teki igemete probleeme. Kontide närimine maandab kiskjatel ka stressi.

Karude ratsioonis esineb palju taimset toitu: marju, puuvilju, juurvilju. Jääkarudele aga on vaja palju kala ja kalaõli. Hülged söövad ainult kala. Hea on, kui kala vaheldub, sest ega looduseski saa iga päev sama kala.

Väikesed kiskjad nagu ninakarud, surikaadid ja pesukarud on kõigesööjad. Nad saavad loomaaias putukaid, hakkliha, puu- ja juurvilju ning natuke teravilja.

Ka suured kiskjad saavad aeg-ajalt rikastuseks värvilisi puu- ja juurvilju.

Londilised, kabjalised, sõralised

Londilised, kabjalised ja sõralised on valdavalt herbivoorid, välja arvatud sead, kes on kõigesööjad. Nemad saavad loomaaias nii räime ja piimatooteid kui ka puu- ja juurvilju.

Selle rühma esindajad võib jagada mäletsejalisteks (veised, kitsed, lambad) ja lihtmaolisteks (elevandid, hobused, kulaanid). Enamikul puuduvad ülemised lõikehambad. Toidu hankimise meetodi järgi võib nad jagada lehesööjateks ja rohusööjateks. Näiteks söövad kitsed looduses palju lehti ja võrseid, ka teravmokk-ninasarvik on võrsesööja. Samas laimokk-ninasarvik on looduses rohusööja. Sellega tuleb söötmisprogrammide koostamisel arvestada.

Taimtoiduliste loomade põhitoiduks loomaaias on hein, suvel ka värske haljasmass ehk rohi, mis on väga rammus ja heaks vitamiiniallikaks. Talvel peavad ratsioonid olema energiarikkamad, kuna jahedas läheb kehasoojuse hoidmisele rohkem energiat, seega lisatakse erinevaid jõusöötasid. Mõningal määral saavad loomad ka puu- ja juurvilju, seda küll pigem treenimiseks ja keskkonnarikastuseks.

Elevantidele ja ninasarvikutele läheb päevas u 10–20 kilo puu- ja juurvilju. Nad saavad banaane, apelsine, kõrvitsat, õunu, porgandit, peeti, kapsast. Elevandid joovad profülaktika mõttes korra nädalas erinevatest ravitaimedest teed. Oleks ju väga keeruline olukord, kui elevandil tuleks nohu ja tema kahemeetrist lonti peaks hakkama puhastama.

Aasta ringi saavad loomad kolm korda nädalas pajuoksi ja vahel ka muid oksi. Mõned loomad, nt ninasarvikud ja kitsed, söövad meeleldi puukoort ja sisustavad sellega suurema osa oma päevast. Teised jälle, nt muskusveised, söövad ära vaid lehed ning seetõttu talveperioodil oksi neile ei pakuta, küll aga lehisvihtasid. Et katta loomade vitamiinide ja mineraalide vajadused, saavad nad liigipõhist granuleeritud kuivsööta. Meil on eraldi graanulid rohusööjatele ja lehesööjatele, lammastele, põtradele, veistele, alpakadele, kaamelitele, elevantidele, hobustele ja sigadele. Samuti on meie valikus veel rohujahugraanul ja lutsernigraanul. Viimane on eriti proteiinirikas ja sobib hästi muskusveistele ja ninasarvikutele.

Veel on väga oluline, et loomadel oleks alati vabalt saadaval värske vesi ja soolamineraalid ehk lakukivid.

Primaadid, leemurid

  • väga rikkalikud ratsioonid
  • põhitoiduks puu- ja juurviljad, ka eksootilised
  • vahel ussikesed, prussakad
  • kummiaraabik keskkonna rikastamiseks

Primaatide puhul on väga oluline vaheldus ja mitmekesisus. Ühest küljest seetõttu, et katta nende kõrged vajadused erinevate vitamiinide ja mineraalide järele, teisalt selleks, et neil ei hakkaks igav. Primaadid võivad selles mõttes olla pirtsakad ja valivad ning neil on vaja palju ajutööd. Primaadid saavad ka loomse päritoluga toitu, nt putukaid, kala, kana, usse, piimatooteid, muna. Samuti meeldivad neile kuivatatud puuviljad, pähklid ja marjad. Lisaks pudruks keedetud tangud, nt riis või tatar. Primaadid saavad ka eksootilisi vilju nagu papaia, mango, avokaado. Ka primaatidele mõeldud kuivsöötade valik on väga lai, erineva kuju, maitse, lõhna, värvi ja struktuuriga graanulid on heaks vahelduseks.

Leemurid on looduses valdavalt kõigesööjad. Suuremad leemurid on rohkem taimetoidulised, aga kui mõni putukas teespeale ette jääb, siis süüakse ka see hea meelega ära. Ka leemurite dieedis on valdav osa kõikvõimalikel juur- ja puuviljadel. Lisaks marjad, seemned, pähklid ja kuivatatud puuviljad.

Samuti on primaatidele väga tähtis kummiaraabik ehk akaatsiapuu magus vaik, nii kristalli kui ka pulbri kujul. Seda kasutatakse rikastamiseks ja peidetakse nt puutüve avadesse, et motiveerida ahve mõtlema ja oma toitu ise hankima.

Muud imetajad

Kaksikeeshambulised

  • suhkru-liugurpossum: põhitoiduks puu- ja juurviljad, marjad
  • Benneti känguru: põhitoiduks puu- ja juurviljad, teraviljad

Närilised ja vivaarium

Üle terve loomaaia erinevates ekspositsioonides on hulk närilisi ja jäneselisi – okassiga, mokod, koduküülikud, tsintsillad, merisead, rotid, hiired ja muud.

Aga loomaaias on ka üks külastajatele suletud maja, mida kutsutakse vivaariumiks või ka rotimajaks. Seal kasvatatakse elussööta: jahuusse, prussakaid, kilke, aga ka hiiri, rotte, merisigu ja küülikuid. Elussööt on loomaaialoomadele väga oluline. Seega ei saa see puududa ka meie loomade ratsioonidest.

Okassead, mokod, merisead, rotid, hiired, deegud, tšintšiljad

  • põhitoiduks salat, puu- ja juurviljad (porgand, kapsas, kaalikas, peet, õun, kurk). päevalilleseemned, teraviljad

Vivaariumis kasvavad selgroogsed ja närilised

  • nädalane toidukogus 450kg

Linnud

Toitumise järgi võib linnud suures plaanis jaotada – röövlinnud, eksootilised linnud, veelinnud, kured ja faasanid.

Röövlindude alla kuuluvad kotkad, kullid ja kakud – nemad söövad põhiliselt veiseliha ning närilisi ja võimalikult värskeid. Merikotkad saavad ka kala. Üks kord nädalas pakutakse kõikidele röövlindudele elusaid põldvutte nii vahepalaks kui ka keskkonna rikastamiseks. Reedel on röövlindudel näljapäev.

Veelindude hulka kuuluvad nii kalatoidulised – pelikanid, haigrud – kui ka segatoidulised linnud: pardid, luiged, haned. Nende põhiliseks toiduks on räim ja eraldi spetsiaalne kuivtoit, mis ei upu. Pelikanid saavad vahelduseks räimele ka suuremat kala, nt särge, nurgu, vimba.

Ka flamingod kuuluvad meie söödajaotuse järgi veelindude hulka – nende põhitoiduks on spets graanulid ning peet ja porgand. Samuti saavad nad koorikloomasid ehk krevette ja kuivatatud kirpvähikesi.

Kured söövad lisaks räimele ka puu- ja juurvilja: porgandit, õuna, sibulat, peeti. Proteiiniallikaks on neile põldvutimunad, mida nad ka looduses meeleldi söövad. Mõned kurelised söövad looduses ussikesi, madusid ja konnasid, seega ei puudu loomaaia ratsioonist ka veiseliha ja broilerisüdamed. Ja samuti spets graanul.

Faasanite ratsioonist suurema osa moodustavad spets graanulid, päevalilleseemned, vähesel määral puu- ja juurviljad, nagu kapsas, porgand, õunad. Faasanite grupis elavad veel ronk, kuukabarrad, pasknäärid, turakod, harakas. Rongad ja teised kõigesööjad linnud (nt harakad), saavad ka liha, muna ja räime.

Eksootiliste lindude all mõtleme papagoisid. Nii väikseid, keskmiseid kui ka suuri – neil on väga kirju menüü. Nad saavad seinast seina erinevaid puu- ja juurvilju, nii kuivatatud kui ka värskeid. Marju, seemneid ja ka eraldi veel seemnesegudest papagoitoitu. Nende ratsioonid on energiarikkad.

Üldiselt on igale linnuseltsile oma eraldi granuleeritud kuivtoit, mis katab nende loomade vitamiinide ja mineraalide vajadused.

Kahepaiksed ja roomajad

Roomajad: soomuselised, kilpkonnalised, krokodillilised

  • põhitoiduks veiseliha, närilised, kanalised, ussikesed, prussakad, elussööt, puu- ja juurviljad
  • väiksed roomajad söövad tihti, suured kord nädalas või isegi üle nädala

Kahepaiksetest on meil esindatud konnad, keda söödetakse praktiliselt iga päev. Menüüs on neil tavaliselt ussikesed, kärbsed ja muu elussööt. Vahel ka puu- ja juurviljad.

Roomajatest on meil sisalikud, maod, gekod, leeguan, kameelionid. Väiksemaid roomajaid söödetakse tihedamini, suured maod, krokodillid ja alligaatorid saavad süüa umbes iga kahe nädala tagant. Maod vahel ka harvemini. On juhtunud, et tiigerpüüton ei söönud midagi 7 kuud enne paaritumist ja peale munemist veel 6 kuud. Kui isu taastus pärast nii pikka pausi, sõi ta kaks küülikut nädalas kaks kuud järjest. Üldiselt saavad suured roomajad elussöödaks küülikuid, rotte, vahel merisigu. Harvem veise- või kanaliha.

Kilpkonnadele on meil spets söödad, nii maismaa- kui ka veekilpkonnadele. Maismaa kilpkonnad on puhtalt herbivoorid ja söövad päevast päeva rohelist ning puu- ja juurvilju. Suvel saavad nad ohtralt võilillelehti. Veekilpkonnad on omnivoorid ja nende ratsioonist ei puudu ka ussikesed ja mereannid.

Kalad

Meil on 11 erinevat seltsi kalu. Põhiliselt söödetakse eraldi taimtoidulisi ja röövkalu aga ka mere- ja mageveekalu. Samuti toituvad osad kalad põhjas, teised veepinnal ja kolmandad vee keskmistes kihtides. Kõikidel nendel kaladel on eraldi spetsiaalsed söödad. Röövkaladele pakutakse söögiks mereande (nt rannakarpe, krevette, kalafileed, kalmaare, aga ka veisesüdant. Samuti ka mudatuppesid, sääsevastseid, vesikirpe, arteemiat ja kirpvähke.

  • röövkalad (piraajad ja osad ahvenalised) söövad mereande, looma siseorganeid ja ka teisi kalu
  • segatoidulised kalad saavad kirpvähke, arteemiat, sääsevastseid, mudatuppe, vesikirpe,
  • taimtoidulistele kaladele antakse värsket salatit, kurki, tsukiinit

Selgrootud

Ritsikad, teod, mardikad, sipelgad, ämblikud

Kokku 83 liiki ja ligi 6000 isendit. Valdavalt taimtoidulised, v.a sipelgad.

  • põhitoiduks puu- ja juurviljad, aga ka putukad

Toitmisprogrammide eesmärgid

Eesmärgiks on mitmekesise toidulaua abil katta võimalikult hästi loomade toitainete vajadused ja seeläbi pikendada nende tervislikult elatud elu.

Liigiomase toidu ja täisväärtusliku ratsiooni abil säilitada loomade sigimisvõime. Näiteks on tehtud uuring kotkastega: kui sööta kotkaid külmutatud närilistega (hiired ja rotid), muutuvad nad aja jooksul viljatuteks. Samas kui kotkad saavad elusaid hiiri, siis paljunemisvõime säilib ka loomaaia tingimustes. Ühtlasi parandab vaheldusrikas toidulaud vitamiinide ja mineraalide omastatavust.

Samuti on oluline leida täpselt õige tasakaal alatoitmise ja ületoitmise vahel, kuna mõlemad on võrdselt kahjulikud. Selle jaoks tehakse loomadele individuaalseid kontrollsöötmisi, mille käigus dokumenteeritakse ja analüüsitakse loomade söögiisu, toidu tarbimist kellaajaliselt, väljaheiteid, vee tarbimist ja muid faktoreid.

Alatoidetud noore looma kasv peatub ja organism muutub vastuvõtlikumaks haigustele, viljakus langeb, karva või sulgede kvaliteet langeb. Lisaks majanduslikule kahjule tekivad ületoitmise puhul, isegi kui tegu on kvaliteetse söödaga, loomadel seedeprobleemid, viljatus, tiinuse katkemine, karvkatte väljalangemine ja muud probleemid. Oluline on ka korraga omastatava toiduportsu suurus. Näiteks on suur vahe, kas lumeleopard saab 5 kg liha korraga või 2,5 kg liha kaks korda päevas. Viimasel juhul on suur oht, et loomal ei tekigi täiskõhu tunnet. Looduses söövad kiskjad seni, kuni kõht täis ja paastuvad, kui saaki ei taba.

Koostöös kuraatorite ja talitajatega leitakse lahendusi, kuidas tagada loomadele võimalused liigiomaseks käitumiseks.

Näiteks kaelkirjakud on looduses lehesööjad ja kui nende liigiomaseid vajadusi ei rahuldata ja söödetakse ainult rohu ja graanulitega, siis ajapikku hakkavad nad oma keelt ajama ümber igasuguste mittesöödavate objektide, nt aedikupostide ümber imiteerides sellega lehtede ära tõmbamist okste küljest.

Ja jällegi, psühholoogiliste vajaduste mitte rahuldamine tekitab loomades stressi ja stress nõrgestab organismi. Pikaajalise stressi tagajärjel tekivad erinevad haigused ja langeb viljakus.

Suurimad probleemid

  • liigiomase käitumise puudumine
  • vähene liikuvus
  • rasvumine
  • stress
  • haigused
  • teooria ja praktika koostöö
  • teaduslike andmete puudumine + loomaaia geograafiline asukoht

Suurimaks murekohaks loomaaialoomade pidamisel on muidugi see, et loomad viibivad kinnistel aladel ning sellest tekib suur hulk erinevaid probleeme: väheneb liigiomane käitumine, esineb rasvumist jne.

Toidu igapäevane ettetoomine teeb loomad mugavaks ja pärsib liikumist. Kui vabas looduses peavad kiskjad oma saaki jahtima ja füüsiliselt pingutama, siis loomaaia kiskjad on nagu restoranis – kõrgeima kvaliteediga liha jõuab neile ise nina ette. Looduses tähendaks ebaõnnestunud jaht jahimehele ju näljapäeva.

Ka ninasarvikud, elevandid ja muud taimetoidulised loomad liiguvad looduses pikki vahemaid toidu leidmiseks või veekogu äärde jooma minemiseks.

Lisaks rasvumisele, soodustab vähene liikumine, liigese- ja lihasprobleeme, mis omakorda mõjutavad looma aktiivsust. Seega liikumine on loomadele elulise tähtsusega ja selle jaoks on loomaaedades eraldi välja töötatud programmid loomade elukeskkonna rikastamiseks, kus mõeldakse välja erinevaid trikke, meetodeid ja mänge, et loomad liiguksid rohkem. Näiteks peidetakse looma toit aedikusse ära või pannakse spetsiaalsesse palli. Kiskjatele antakse aedikutesse elusaid saakloomi, et nad saaksid neid taga ajada jne.

Stressis looma organism on nõrgem ja vastuvõtlikum erinevatele haigustele. Seetõttu on oluline, et loomaaias toimuks tihe koostöö kuraatorite, talitajate ja söödaosakonna vahel, et tagada loomadele maksimaalselt looduslähedased elamistingimused.

Teoorias ja paberi peal võib olla täisväärtuslik ratsioon, mis katab absoluutselt kõik looma toitainevajadused, aga praktikas võib see olla täiesti kasutu, kui loom keeldub seda toitu söömast.

Paljude loomade kohta on söötmisalased uuringud napid või üldse puudulikud. Lisaks oleneb looma söötmine väga palju sellest, kus regioonis ta parasjagu elab, st lõuna- ja põhjaregioonide loomaaedade samade liikide ratsioonid ei saa olla kuidagi samasugused.

Elukeskkonna rikastamine ja treenimine

Treenimine on väga oluline ja süstemaatiline tegevus loomaaedades. Vaatamata sellele, et paljud loomad on sünnist saati olnud loomaaedade asukad ja on inimestega harjunud, ei tohi kunagi unustada, et tegemist on ikkagi ohtlike metsloomadega. Sellepärast on ulukihooldajate päeva lahutamatu osa loomade treenimine. Treenimise käigus kontrollitakse ka loomade tervislikku seisundit. Näiteks elevantidel saab kontrollida hammaste korrasolu. Sõralisi ja kabjalisi peab treenima, et neid saaks vajadusel ümber paigutada ühest aedikust teise, et saaks värkida sõrgu või anda neile ravimeid, parasiiditõrje vahendeid, võtta vereproove jne. Treenitakse alati mõne parema palaga, kas spetsiaalse maiustusega või lemmik puu- või juurviljaga. Treenimine toimub positiivse kinnistamise meetodil ja loom teeb koostööd vabatahtlikult: ta võib vabalt valida, kas ta soovib osaleda või mitte. Kui osalemissoovi ei ole, siis looma ei karistata.

Loomaaialoomade elukeskkonna rikastamine on süstemaatiline protsess, mille käigus luuakse loomadele väljakutsuv keskkond, et rahuldada nende sotsiaalseid, füüsilisi ja vaimseid vajadusi. Keskkonnarikastamise läbi muudetakse loomade elukeskkonda selliselt, et see innustaks neid tegema valikuid, kutsuks esile liigiomast loomulikku käitumist, esitaks vaimseid väljakutseid, julgustaks loomi rohkem liikuma ning suurendaks seeläbi nende üldist heaolu.

Stressi leevendamiseks, loomade igavuse peletamiseks, liikuma motiveerimiseks mõtlevad loomade hooldajad neile igapäevaselt välja erinevaid elukeskkonda rikastavaid tegevusi. Kuna toit on kõige motiveerivam vahend, on ka enamik rikastusi seotud sellega. Näiteks peidetakse looma toit aedikusse ära või pannakse spetsiaalsesse palli, kiskjatele pannakse aedikutesse elusaid saakloomi, et nad saaksid neid püüda. Samuti vahetatakse võimalusel loomade aedikuid, et siis uus aedikuasukas saaks mitu päeva oma uut elukohta koos uute/liigikaaslaste lõhnadega avastada. Vahel peidetakse paremad palad papist kasti, määritakse aedikus kivid või oksad mõne tugevalõhnalise vürtsi või maitsetaimega (nt kaneeli või basiilikuga). Vahel saavad kaslased närimiseks sõrgasid, sarvesid, karvaseid loomajalgu jms. Närimine on kiskjatele oluline stressi maandaja. Sellised tegevused stimuleerivad loomade ajutööd, pakuvad vaheldust igapäevasesse rutiini ja annavad pikaks ajaks tegevust.

Illustration

Avatud

  • Kassad ja sissepääs 9-18
  • Siseekspositsioonid 10-19
  • Laste loomaaed ja meenepood 10-19
  • Laste loomaaia õueala 10-18
  • Loomaaed 9-20
Siseekspositsioonid on esmaspäeviti suletud.

Loomaaia kaart

Loomaaia kaart