Selleks, et projekteerida Eesti oludes sedavõrd ainulaadne hoone, tuli arvesse võtta nii loomade kui ka külastajate vajadusi ning kompromisside leidmine ei olnud lihtne, meenutavad vihmametsa hoone arhitekt Martin Lepplaan ja loomaaia endine direktor Tiit Maran.

Marani sõnul algas pikk ja põnev vihmametsa lugu tema jaoks veel enne direktoriks saamist ja aega kulus idee välja käimisest hoone valmimiseni 7 aastat. “Tõsi küll, direktoriks olin ma juba sel hetkel valitud, aga olin puhkusel ja sõitsin autoga ringi mööda Lõuna-Aafrika Vabariigi lõputuid avarusi, et näha rahvusparkides sealset elurikkust. Järsku tuli sõnum toonasest Tallinna linna kultuuriametist ja oli lakooniline: „Vaja on kiiresti teha Skype´´ i koosolek!“.

Foto: Tallinna Loommaed

“Koosolek oli veidi hamletlik – olla või mitte olla, ehk lihtsamalt: mida teha, kui üldse midagi teha?”  (Tiit Maran)

Ühe rahvuspargi öömajas saigi veebikoosolek peetud. “Sain teada, et direktoril tuleb tööle hakata. EAS-is olla meede turismi arendamiseks, mida saaks kasutada loomaaias uue ekspositsiooni loomiseks ja linn on valmis 50 protsenti omarahastust lisama,” meenutab ta.

Esimesele koosolekule järgnes uus veebikoosolek, seekord juba loomaaia rahvaga. “Loomaaia koosolek oli veidi hamletlik – olla või mitte olla, ehk lihtsamalt: mida teha,  kui üldse midagi teha? Konkurents rahastamiseks oli kuuldavasti väga tihe. Nõnda me siis nõutult üksteisele otsa vaatasime ja pikkamisi ideid esitama hakkasime,” on Maranil meeles.

Unistused pilvede kõrgusel

Marani mäletamist mööda tõi märksõna “pilvemets” kuuldavale loomaaia peaaednik Hannes Maripuu, pidades silmas troopikas kõrgmägede kummalisi udurikkaid metsi. “Haarasime sellest kinni ja hakkasime teemat edasi arutama. Tõsi, edasiste arutelude käigus selgus, et päris pilvemetsa me luua ei suuda, sest sinna lihtsalt ei ole võimalik loomi saada. Aga tükike Kagu-Aasia vihmametsast, kus mõned loomad ka vabalt ringi liiguvad, tundus siiski selline idee olevat, mis võiks Eestisse tuua tänapäevase loomaaia ja samas olla ka magnet välisturistidele,” räägib ta. “Aga siis tekkisid kõhklused – kas ikka võtame selle hulluse ette? Aga me võtsime… Algas adrenaliinist pakatav sõit pöörasel Ameerika raudteel, silme ees sihtpunktina Kagu-Aasia vihmametsa ekspositsioon põhjamaises Eestis.”

Direktor lisab, et hoone ei saa kunagi valmis nagu Tallinna linn. “Ökosüsteem ja taimed on pidevas muutumises, samamoodi muutub ka loomastik,” täpsustab ta. “Üks ekspositsiooni tingimus oli ka see, et nende loomade pidamisel peab olema loodushoiuline sisu.”

Foto: Agnes Janson

Inspiratsioon tuli Saksamaalt

Arhitektuuribüroo ConArte on varem projekteerinud üsna palju erineva funktsiooniga hooneid, kuid vihmametsa ekspositsioon tekitas neis üksjagu elevust. “Eestis on seda tüüpi hooneid – troopikamaju või lihtsustatult suuri kasvuhooneid – ainult üksikuid. Õnneks on Tallinna loomaaed väga teadlik tellija, kellelt saime põhjaliku lähteülesande ja pideva toetuse. Lisaks oli kavandamisprotsessi kaasatud välispartnerina kogenud loomaaedade projekteerimise konsultant Julia Hanuliakova, kelle ülesandeks oli sisuliselt ühendada arhitektuur ja zooloogia. Seega oli Tallinna loomaaia meeskond koos Juliaga meie “turvavõrk”, kes teadis täpselt, milline arhitektuurne disain oleks loomadele, taimedele ja külastajatele sobivaim,” meenutab arhitekt Martin Lepplaan.

Foto: Agnes Janson
 „Saarmad on väga sotsiaalsed ja julged ning nende liikumisala saime kavandada avatud ja interaktiivse, samas kalakass vajab rohkem privaatsust.” Martin Lepplaan

Kogu projekti meeskond  käis Saksamaal Schwerini loomaaias inspiratsiooni ammutamas. Projekteerijatele tehti omakorda ekskursioon Tallinna loomaaia olemasolevates loomapidamishoonetes ja troopikamajas, lisaks külastati Tallinna botaanikaaia troopilist kasvuhoonet.

Taimede ja loomade tingimused seadis ette loomaaia ekspertidest koosnev meeskond ja projekteerijad üritasid kohandada hoone arhitektuuri nende juhiste järgi. “Loomade ja külastajate omavahelised suhted ning seejuures ekspositsiooni loomine on omaette teadus ja seda aitas meil paremini mõista konsultant Julia Hanuliakova,” räägib arhitekt. “Pidime arvestama iga loomaliigi iseloomu, valmisolekut külastajatega suhtlemisel ja ka turvalisust. Näiteks saarmad on väga sotsiaalsed ja julged ning nende liikumisala saime kavandada avatud ja interaktiivse, samas kalakass vajab rohkem privaatsust – külastaja saab teda vaid tehiskaljude vahelt piiluda.”

Tähtis oli tema sõnul ka kõrghaljastuse maksimaalse kasvu ja hoone dimensioonide arvestamine.

Külastaja kogeb tervikut erinevate meeltega

Lepplaan rõhutab, et tänu Juliale teadvustasime loomaaia ekspositsiooni põhiolemust, milleks on külastaja erinevate meelte ja tajude võimendamine ning suunamine – ruumi kogemine kõigi meeltega. „Ekspositsiooniala läbimine on kui rännak, kus hoone kavandaja peab looma stsenaariumi – kuidas meelitada, kuidas suunata, kuidas panna inimest peatuma ja jälgima. Või hoopis vastupidi – kutsudes mingit lõiku kiiremini läbima, pakkudes avatust, vabadust ja mängulisust. Neid kõiki elemente sai pilvemetsa ekspositsioonialal rakendada,” on arhitekt rahul.

Ineraktiivne galerii. Foto: Inari Leiman

Kuigi vihmametsa ekspositsioone leidub teisteski Euroopa riikides, on Tallinna loomaaia oma ainulaadne. “Meie maja eripära on muu hulgas see, et kui külastaja jõuab vihmametsast välja, ootab teda restoran, mis avaneb kahele poole: ühel pool on suur  roheline läbi akna nähtav vihmamets ja teisel pool ehitatav Tiigriorg. Loodame seal  varsti näha tiigrit ja erinevaid elukeskkondi,” kirjeldab Maran.

Ekspositsiooni öine osa. Foto: Helina Õunapuu

Esialgse arvestuse kohaselt pidi erilahendusi nõudnud vihmametsa ekspositsioon maksma kokku 5 miljonit eurot, mida pooles osas toetas EAS Euroopa Regionaalarengu Fond ja teise poole võttis enda kanda Tallinna linn. Tasapisi lisandus siiski juurde jooksvaid kulusid. “Kui me oleksime hakanud praegu seda ehitama, siis tuleks see summa kahe või isegi kolmega korrutada,” lisab Maran, kelle sõnul tuli nii konstruktsiooni kui maja kliimasüsteemi küsimustes korduvalt nõu küsida mitmetelt kolleegidelt Euroopas. 

Tulemuseks on aga tervik, kus tunnelisse sisenedes võtavad külastajat vastu hämarus, salapärased hääled ja värvimärgid, ent väljudes leiab ta end keset rohelust. Edasi liikudes jõuab külastaja interaktiivsesse emotsiooniruumi, kus avaneb vihmametsa ööpäev oma helide ja liikumistega.

Illustration

Avatud iga päev

  • Kassad ja sissepääs 9-17
  • Loomaaed 9-19
  • Siseekspositsioonid, sh Vihmamets T-P 10-18
  • Vihmametsa sissepääs kuni 17:30
  • Laste loomaaed 10-17
  • Meenepood 10-17
Siseekspositsioonid on esmaspäeviti suletud. Laste loomaaed on kuu viimasel esmaspäeval suletud.

Loomaaia kaart

Loomaaia kaart