Linnutiigid on koduks pelikanlastele ja partlastele
Linnugripi ohu tõttu on loomaaia veelinnud linnurände aegadel varju alla viidud!
Iseäranis vilgas ja häälekas elu läheb linnutiikidel lahti kevaditi, kui püsielanikud lubatakse talvekorteritest aasale patseerima ja pesapaiku valima. Pesitsusajaks jõuavad pärale ka siin end turvaliselt tundvad vabalt elavad linnuliigid. Rändepeatusi teevad linnutiikidel kühmnokk-luiged, kormoranid, hallhaigrud, veetallajad ja luitsnokk-pardid.
Üle tiikide viival laudteel on eriti mõnus suvel palavaga jalutada ja jahutust otsida. Tähelepanelik külastaja võib siis silmata linnuvanemaid oma tibusid kantseldamas ja imetleda veepinna lähedal ujuvaid ning lupsu löövaid suuri karpkalu. Hea õnne korral võib tegutsemas näha vabalt elavaid euroopa sookilpkonni. Teisel pool veepeegleid asub platvorm vaatega lõunapoolkera asukatele – mustluikedele, tulipartidele ning kähar- ja roosapelikanidele. Viimased on iseäranis kaunid sügisel, mil pulmi pidavate lindude sulerüü värvub kaunilt roosakas-oranžikaks.
Kui külmaõrnad linnud viiakse talve eel siseruumidesse ning vabalt elavad rändlinnud on lõuna poole teele asunud, siis linnutiikide niitudel elavate vähenõudlike ja kokkuhoidlike kihnu maalammaste ning vastupidavate kõrgmägedeasukate alpakadega kohtud kindlasti ka talvel.
